Ameeriklane, kes on pannud oma hinge Eesti sporti | Sportland Magazine

Jaga „Ameeriklane, kes on pannud oma hinge Eesti sporti“

Ameeriklane, kes on pannud oma hinge Eesti sporti

Eesti korvpalliringkondades on kõigile tuttav rõõmus ja energiline ameeriklane Howard Frier, kes on praeguseks oma elu täielikult Eestiga sidunud ning annab treenerina oma panuse meie spordi arengusse.

Frier korraldab oma kaubamärgi T4G (Training for the Game) all lastele ja noortele treeninguid ning on aastaid töötanud Eesti tippnaiskondadega. Eestisse tuli mees esimest korda mängima 2004. aastal, kui liitus BC Kalev/Cramoga. 2005. ja 2006. aastal vedas ta klubi Eesti meistritiitlini ning 2005. aastal valiti ta kohaliku liiga ja finaalseeria kõige väärtuslikumaks mängijaks.

Konarlikud algusaastad

Frieri sõnul algas tema tutvus spordiga tänu sõpradele tegelikult Ameerika jalgpallist: „See oli meie lemmiktegevus, mängisime iga päev. Umbes 11–12-aastasena proovisime ka korvpalli, mis hakkas mulle kohe meeldima, kuigi olin meie sõpruskonnas sellel alal esialgu kõige nõrgem.“

Nagu paljudel teistel staaridel oli ka Frieri karjääri algus konarlik: „13-aastaselt läksin korvpallitreeningutele pääsemiseks katsetele, kuid mind ei valitud. See oli suur pettumus, aga mõistsin, et kui tahan korvpalli mängida, pean rohkem tööd tegema. Järgmisel aastal sain katsetel läbi ja tõusin esiviisikusse.“

Howard Frieri treening

Laps õige spordiala juurde

„Minu lapsepõlves oli vanematel pimeduse saabudes suur probleem, kuidas mind õuest tuppa saada. Nüüd on vastupidi – lapsed ei taha välja minna. Tänapäeval on olemas videomängud ja sotsiaalmeedia ning lapsed on kindlasti targemad, kuid nende füüsilised oskused on nõrgemad ja tervis kehvem,“ võrdleb Frier kahte ajastut.

Ta pakub välja lahenduse, kuidas tekkinud muresid leevendada: „Me peame pakkuma erinevaid võimalusi, et lapsed saaksid sporti teha. Peame igale lapsele leidma selle spordiala, mis talle meeldib – olgu see kergejõustik, jalgpall, korvpall või mõni muu ala … vahet ei ole.“

Howard Frieri treeningMitmekülgne areng

Frier on kindlalt seda meelt, et laste treeningutel ei tohiks liiga palju keskenduda ühele spordialale. „Ka korvpallitrennis on kasulik teiste asjadega tegeleda. Sport peab olema mitmekülgne. Kui iga päev on ainult korvpall, korvpall, korvpall, siis võib lapsel kiiresti huvi ära kaduda.“

Ta toob näiteks enda: „Mina hakkasin korvpallile spetsialiseeruma, kui olin 12–13-aastane, kuid mu tutvusringkonnas on edukaid mängijaid, kes alustasid veel hiljem, 14–15-aastaselt. Eestis ongi see mure, et puudu on mitmekülgsusest – me vajame rohkem atleete, kes oleksid füüsiliselt laiemapõhjaliselt arenenud.“

Teistsugune lähenemine

Kui Frier oli veel aktiivne tegevmängija, korraldas ta lastele korvpallilaagreid ja tundis sellest palju rõõmu. Enda sõnul tahtis ta oma teadmisi edasi anda, kuna mäletas, kuidas tema mängijaks kujunemise ajal vanemad ja kogenumad pallurid teda väga palju edasi aitasid.

Praegu tegeleb ta lastega peamiselt enda kaubamärgi T4G alt, kuna tahab oma põhimõtteid ja treeningstiili rohkem juurutada. „Ma pakun midagi teistsugust. Minu eesmärk on anda lastele võimalus liikuda, mängida ja treenida nii, et see oleks lõbus. Samal ajal korraldan treeninguid, kus pühendume üksnes korvpallimängu põhioskuste arendamisele.“

Pakub positiivseid emotsioone

Omast kogemusest teab Frier, et lapse jaoks on väga oluline, et tema sporditegevusse oleks kaasatud ka perekond: „Mulle meeldis kunagi väga isaga palli mängida. Seetõttu organiseerin  perepäevi, kuhu lapsed saavad vanemad kaasa võtta.“

Ta üritab ka põhioskuste treeningud teha võimalikult lõbusaks: „Treeneri asi on muuta isegi rutiinsed harjutused põnevamaks. Mina panen näiteks muusika mängima või lasen lastel ise pakkuda, mis harjutusi teeme.“

Howard Frieri treening

Tipud peavad olema eeskujuks

Frier tunnustab populaarsemate pallimängude alaliite, kes käivad aktiivselt koolides ja lasteaedades oma spordiala reklaamimas, kuid omavaheline koostöö on siiski puudulik. „Korvpall on minu lemmikspordiala, aga kellegi teise lemmik on võib-olla hoopis võrkpall. Meie eesmärk peaks olema lapsele erinevate sportimisvõimaluste pakkumine, et ta saaks ise valida, mis alaga ta tahab tõsisemalt tegeleda,“ leiab ta.

„Me peame ka oma tipptegijaid rohkem eeskujudena rakendama. Kui ma oleksin noor eestlane, siis ma tahaksin kuulda näiteks Kristjan Kanguri käest, kuidas temast sportlane sai. See paneks mõtlema, et võib-olla on mul ka võimalus spordis kaugele jõuda. Telekast sportlase nägemisest ei piisa. On vaja, et ta tuleks kooli külla või korraldaks mõne laagri.“

Tekst ja fotod: Siim Semiskar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Maastikujooks on nagu pidev seiklus

Eesti maastikujooksude osalejaskond kasvab aasta-aastalt, üha enam on kalendris ahvatlevaid võistlusi nii kodumaal kui ka lähisriikides. Uurime Eesti maastikujooksjatelt, mis…

Järgmine postitus:

Kuidas veeta jõulud tervislikult?

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus