Riia, mu arm – tundeline teekond Eesti koondisega | Sportland Magazine

Jaga „Riia, mu arm – tundeline teekond Eesti koondisega“

Riia, mu arm – tundeline teekond Eesti koondisega

Kõik, mis toimus enne Riiat, oli ühelt poolt hall treeninguperiood, müüriladumise aeg. Teisalt, gastroll Moskvasse, reis kuuma Tbilisi päikese alla ning kodune nelja rahvuse karikaturniir – need olid kui õrn memme musi ja laisk suvepäev enne äikesetormi.

Seevastu EM-i periood Riias oli äärmiselt pingeline. Meeskond hoidis omaette, suhtlus meediaga oli optimeeritud ja vaoshoitud. Sest mida sa ikka kired, kui munetud ei ole. See asjaolu saigi osalt nii meediale kui ka koondisele saatuslikuks, sest pärast kahte esimest mängu tampisid meedia ja avalikkus koondise madalamaks kui muru ning ega see mängijate enesehinnangule potentsi lisanud.

Põhimõtteliselt tegi meedia vaid ühe olulise vea. Kirjutati pühas usus, et kahes esimeses EM-i mängus osa mehi kas ei tahtnud või ei suutnud pingutada, mängisid justkui poole teraga. See, niipalju kui sain meeskonda seestpoolt ja kõrvalt vaadata, ei pea kindlasti paika. Kui tundus, et jäädi passiivseks, siis võis seda pigem seletada kangestuse, ülehäälestuse, pareesiga.

See on see hetk – nüüd on see käes! 14 aastat ootust. Mäng on alanud, vastane paneb 15-st 12 sisse ja sa oled 20 punktiga taga. Ma olen vaba, nüüd on see hetk käes, üle 14 aasta, ja ma panen ära… Aga läks mööda.

Asi ei olnud tahtmises ega pingutuse puudumises. Pigem oli põhjus selles, et puudus sarnaste turniiride kogemus, mängijad olid ülehäälestatud ja pinges.

Mis siis, et Andres Sõber intervjuus selle küsimuse naljaks pööras, nentides ajakirjanikule, et „pinge on sul sisekummis“.

* * *

Augustikuine Zagreb oli üsna mõnus pingelõdvendus. Peaaegu lõunamaine muretus, õnnestunud avamäng Horvaatiaga, külalislahkus. Sealsamas Zagrebis avastasin tribüünilt äkki üheainsa sinimustvalge, mis kuulus keskealisele abielupaarile ja nende tütrele. Selgus, et Horvaatia rannikul puhates ja oma autoga ringi sõites põikasid nad mõnisada kilomeetrit eemale, et Eesti-Horvaatia mängule kaasa elada – kaasas lipp ja fännisärgid ning näos maalingud. Nad lubasid sealsamas, et tagasiteel kümmekond päeva hiljem tulevad ka Riiast läbi. „EM-il näeme…“ viskasime. Ja nägimegi. Teisel päeval Riias fännitelgis põrkasime kokku ühe lauaotsa ääres. Nagu vanad sõbrad. Teel olemine ühendab.

* * *

Eesti fännide armee Riias oli muidugi suurejooneline. Areen täitumas avamängu hakul Eesti fännidega või kolmanda mängu lõpu joovastus – need hetked tasuvad mällu talletamist. Ka kurbus, ahastus, kaotusvalu – eriti pärast mängu Leeduga – käivad asja juurde. Ja kes vaidleks vastu sellele, et kahepunktises kaotuses Leedule oli omajagu ka magusat tooni – eriti hiljem –, mitte üdini süsimusta ahastust?

Leedu-Eesti mängu järel lasime kreeklasest sõbraga suuremal inimmassil laiali vajuda ning asutasime end seejärel minekule. Teel sõbrunesime ootamatult kolme leedulasega. Tunnistan ausalt, et sõjaväe ajast saadik ei ole mul olnud leedulaste suhtes eriti sooje tundeid, ja ma imestan alati, miks eestlased Leedu koondist fännavad. Mis on meil Leeduga rohkem ühist kui Belgia, Taani või Kreekaga? Peale selle, et totalitaarne süsteem räsis meid võrdselt ligi pool sajandit?

Imesid juhtub! Vennastusime toredasti nende leedulastega, kes elasid, nagu selgus, sootuks Southamptonis, Inglismaal. Pressisime ennast viiekesi Leninit meenutava lätlasest taksojuhi Mazdasse ja suundusime Riia öhe. Eks võitja suurust näitab ikka suuremeelsus – meie Loukasega sel ööl maksma ei pidanud, õigupoolest ei tohtinud maksta. Kuid eestlanegi oli päris uhke olla – osutas ju meie koondis väärilist vastupanu.

* * *

Kui kohal on palju fänne, siis ikka juhtub midagi ning alati ei ole see kena. Midagi väga hullu Riias õnneks ei juhtunud. Paar seltsimeest viidi küll arestimajja ja vabastati sealt hommikul. Üks meie  koondise fännidest talutati aga politseiautosse seetõttu, et ta viibis tribüünil kenas mummulises hommikumantlis, omamata selle all ühtegi riietuseset. Kuna turvakontroll toimis, pidi meeskodanik halli sisenema ilmselt tavariietes ja tema koti sisu (mis küll põgusalt läbi vaadati, et ei tuldaks oma jookide või pürotehnikaga) kahtlust ei äratanud. Seega pidi korvpallisõber vahetama (ilmselt WC-s) oma riided hommikumantli vastu. Jäi ainult küsimus: kui politsei viis härra ära, mis sai tema tsiviilriietest, sokkidest, kingadest ja pesust? Miks ta seda tegi, pole oluline, vahel ikka tuleb igasugu mõtteid.

Juhtum iseenesest ei tohiks imestama panna, sest Riiast käis kuue päeva jooksul läbi kõiksugu rahvast, alates ministritest Taavi Rõivasest ja Indrek Saarest ning lõpetades näitlejate-muusikute, tavaliste eesti inimeste, Soome ehitajate ja isegi nende naistega. Kui kohal on 7000 eestlast, siis paar protsenti ehk umbes 150 neist ei ole kindlasti päris normaalsed, nagu hindavad tunnustatud psühhiaatrid. Nii et kokkuvõttes läks hästi.

* * *

Väljakul läks umbes nii, nagu võis arvata. Saime ühe võidu, näitasime kahte väga kehva mängu ja kahte-kolme päris head mängu. Üle varju ei hüpanud, aga koju võis minna nii, et häbi polnud.

Estonia teatri juures, kus 11. septembri öösel osa mehi bussist maha lasti, julgesid väsinud koondislased rahulikult kodu poole minna, kartmata öökuraasis korvpallispetsialistide dispuute.

Peamisena jääb ikka meelde võimas tunne. Ärevus, ootus, surin, bussisõit koondisega mängule läbi linna, mööda Esplanaadi pargist ja ristmikest, kus Eesti lippudega fännid bussi tervituste ja hõigetega saadavad…

See tunne pärast 14-aastast ootust, mis on nii magus, valus, hingemattev; tunne, mis murrab tugevamaidki ning liigutab hingekeeli. See tasus ära.

 

Tiit Sokk tõdes poolteist kuud pärast EM-i, esinedes korvpallikonverentsil, et tema meelest pole EM nagu läbi saanudki. Tema pilk ja pinevus hääles panid korraks võpatama: ta tõesti elab ikka veel tolles hetkes – 6. või 7. septembris… Ta ilmselt mäletas kõiki viskeid, kõiki valesid katteid, eksimusi igal rünnakul ja hilinemisi kaitses, minutipealt. Ja ma ei usu, et ta pidi selleks internetist metsikult play-by-play’d lappama. Nii muutuvadki ööd lühikeseks…

Ja halastagu igaühe oma jumal neile, kes julgevad öelda, et mehed ei tahtnud piisavalt. Suures mängus maksavad psüühiline valmisolek, robustne sõjamehelik rinnatagumine mõnikord hoopis rohkem kui häälestus, tantristlik keskendumine ning tasa ja targu eestlaslik minemahakkamine… Kui meie minema hakkame, viimaks raske rusikaga, seisab meie ees pahatihti vaid tume pilv, kus silm enam suurt ei seleta. Turniiri ei saa pärast lõppu uuesti alustada nagu uut kaardijaotust.

Aga ikkagi – kõik tasus ära. Veel rohkem tasub loota, et enam ei peaks ootama 14 aastat, et seda tunnet uuesti kogeda.

Helendab sall.

Kohtuvad suud.

Suus on ent nutumaik.

Taevas on hall.

Raagus on puud.

Siiski üks helge paik.

Lahkun ma, kurgus nutt.

Sinna, kus tee varjutab uduloor,

jääb Riia, mu arm.

(Vennaskond, “Riia, mu arm“ albumilt „Rockipiraadid“, 1992)

 

Tekst : Aldo Maksimov Foto: Joosep Martinson

Vaata korvpalli EM galeriisid siit:

http://www.sportlandmagazine.com/galerii-eesti-ponev-kossumang-leeduga/

http://www.sportlandmagazine.com/galerii-korvpalli-em-algus/

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

MyFitness üllatab uute põnevate treeningutega

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus