Elu suurim seiklus – The Mont Blanc Project! | Sportland Magazine

Jaga „Elu suurim seiklus – The Mont Blanc Project!“

Elu suurim seiklus – The Mont Blanc Project!

Juulikuus käis Sportlandi vapper tiim Mont Blancil, et vallutada Alpide kõrgeim tipp. Päris tippu ei jõutud, kuid elu suurimaid seiklusi oli see paljudele sellegipoolest.

Mont Blanci retke hakati ette valmistama oktoobris – pandi kokku tiim, korraldati konkurss „Tahan tippu“, mille võitjad said samuti tiimi liikmeteks, läbiti koos koolitusi ja matku. „Eestis toimunud koolitused ja proovimatk Lahemaa Elamusmaratoni rajal möödusid suurepäraselt. Ka Chamonix liustiku ja lumeõppustel saatsid meid hea ilm ja superolud ning kõik kulges suurepäraselt,“ räägib grupijuht Kunnar Karu. „Kahjuks ilmataat ei olnud alpinist ning tiputõusu ilm muutus kardinaalselt varahommikul, kui olime juba tõusul. Kuna tuuleiilid puhusid 15-20 m/s, ei olnud võimalik tõusta kõrgemale kui 4500 meetrit Valoo hütini,“ peab Kunnar tõdema. Samas ei olegi alati oluline mitte tipp, vaid teekond sinna ning Sportlandi tiimi teekond oli suurepärane. „Kogu Sportlandi meeskond on õppinud ja arenenud matkamises ja mägironimises vägagi palju ning avastanud enda jaoks uued hobid, mis loodetavasti saadavad neid koos The North Face’i varustusega kogu järgneva elu. Usun, et nad on inspireerinud sadu kui mitte tuhandeid eestlasi looduses liikuma,“ lausub Kunnar.

Seiklus sõna otseses mõttes
Kunnar on varem korduvalt Mont Blancil käinud ning nõustub, et kõik retked ja grupid on olnud erinevad. Sportlandi gruppi iseloomustab see, et tiimi liikmed olid kõik palju väiksema mäes käimise kogemusega kui tavaliselt. „Samas olid nad läbinud palju rohkem koolitusi kui enamik ning nende ettevalmistus ning soov ja huvi uut õppida ja kogeda oli märksa teistsugusem kui paljudel teistel. Nende silmad särasid igal sammul – sest iga samm oli täiesti uus. Nad liikusid Via Ferrata rajal nagu vasikad, kes on kevadel rohelisele aasale lastud. Nad lustisid lumel, nagu oleksid lumist nõlva kohanud esimest korda elus! Hea oli kuulda, et kõik on uus ja vägev – ei midagi varem kogetut. See oli seiklus sõna otseses mõttes!“ räägib Kunnar vaimustusega.

Kõik on tehtav
Nagu iga tõsine väljakutse pakkus ka Mont Blanci retk vaimustuse kõrval raskeid hetki, mis tegid seikluse veelgi meeldejäävamaks. „Oli hetki, kus kõrgusekartus ning uute asjade kogemise kartus pisut hirmutas, aga need on vaid hirmud tundmatuse ees. Kui keskenduda ja end kokku võtta, siis on kõik asjad tehtavad. Nii oli ka meie tublide ronijatega … ei ole lihtne lõhest üle hüpata, kui seda pole varem teinud,“ lausub matkajuht ja lisab, et õnneks võeti appi koolitustel õpitu ning kui tuligi päriselt üle lõhe hüpata, siis said kõik sellega hakkama hindele viis pluss. „Nii mõnelgi oli hüppe ajal süda saapasäärde langemise äärel, aga nüüd, kus see tehtud … järgmine hüpe on juba easy,“ teab Kunnar omast kogemusest. Grupijuht kinnitab, et talle jääb kõige enam meelde väga ühtne ja tubli meeskond, kes suutis end alati kokku võtta, kui selleks oli vajadus. „Jäävad meelde laiad naeratused Vytautase ja Kareli tehtud piltidel – inimesed nautisid loodust, mägesid ning väljakutset, mille The North Face neile esitas. Mul oli hea meel olla saatjaks sellel teekonnal,“ ütleb ta

Päevad täis adrenaliini ja põnevust
Mont Blanci retke tegid kaasa ka Katrena Tenno ja Merle Laud – õnnelikud seiklejad, kellele naeratas „Tahan tippu“ konkursi võiduga võimalus Sportlandi tiimiga ühineda. Katrena on veendunud, et kogu projekt oli tema senise elu põnevaim seiklus, mille iga päev oli täis adrenaliini ja põnevust. „See oli suurepäraselt koostatud programm, mis viis meid samm-sammult eesmärgi täitmiseni,“ lausub ta. Merle kinnitab Katrena sõnu. „Kõik oli viimase peal. Ettevalmistusmatkad ja kohapealne programm olid väga hästi planeeritud ja läbi mõeldud. Seltskonna sünergia ning klapp oli super. Jääb vaid loota, et järgmised reisid ja ettevõtmised oleksid samaväärsed,“ kiidab ta.

Eredaimad mälestused
Meeldejäävaid imelisi hetki on esimest korda mägedes seiklejal meeletult, kuid naised toovad välja neist enda jaoks kolm kõige eredamat. „Esiteks Via Ferrata ehk kaljuronimine. See oli kõige esimene katsumus ja esmakordne kogemus kõigile. Soovitan sinna minna kõigil, kes kõrgust ei karda. Teiseks kaljuronimine tulles alla 3800 m kõrguselt hütist. Alguses tundus väga hirmuäratav, kuna oli udu ja nähtavus väga kehv, kuid ilma paranedes oli kogemus väga meeldiv. Kolmandaks tipu vallutamise päev, mil alustasime teed 3800 m üles ja jõudsime karmi ilmaga 4500 m hütti. Kindlasti kõige emotsionaalsem ja meeldejäävam päev meie tiimile,“ lausub Katrena.

Lummav tähistaevas ja hirmkõva tuul
Ka Merle meenutab esimesena Via Ferratat „Esimese päeva ülesanne läbida Via Ferrata kaljuronimissein, et kõrgusekartusest üle saada, oli paras ehmatus. Üksi olles oleksin küll selja keeranud ja tagasi läinud. See kõrgus oli hirmutav,“ tõdeb naine. Teisena toob ta välja tähistaeva. „Kui 3500 m peal telgis ööbisime ja öösel oli vaja tualetti minna, siis see tähistaevas, mis öös vastu vaatas … pildile seda nii ei saa, nagu see reaalsuses paistab. See on nüüd mu mälupildis – üliilus ja lummav, ei tahtnud tagasi magama minnagi,“ muigab Merle. „Kolmandaks – ma polnud kunagi aru saanud, mida tähendab, kui tuul on nii kõva, et lükkab reaalselt pikali. Vahetult enne otsust, et me edasi ei liigu, sain tunda emakese looduse „kõva kätt“, mil tuulega oli raske võidelda. Ja need pisarad, kui tuli otsus, et teekond saab otsa 4500 m kõrgusel. Väga raske, aga samas nii õige otsus, kuid sel hetkel oli sellega keeruline leppida.“

Iga tipp on vallutatav
Selline seiklus, mis paneb kõvasti proovile nii füüsise kui vaimu on kahtlemata hindamatu väärtusega ning jätab osalejatesse jälje pikaks ajaks. Katrena võtab kogemusest kaasa kuhjaga enesekindlust ning ennekõike julguse ja teadmise, et iga tipp on vallutatav, kui sa ise oled selleks valmis. „Suutsin end palju ületada, eriti kõrguse kartuses. Oluliseks pean ka meie tiimi, kes toetas mind väga palju ega lasknud alla anda. Aitäh Teile!“ ütleb ta.

Merle lisab omalt poolt, et Mont Blanci retk tuletas talle meelde, kui olulised on inimesed su kõrval ning et inimene ei ole loodud üksi olema. „Hoia ja väärtusta oma sõpru, kogukonda, lähedasi ning tee teisele seda, mida tahad, et sullegi tehakse. Nii ongi palju rohkem headust ja hoolivust. Headus sobib inimestele – nii palju, kui on inimeses headust, nii palju on temas ka elu,“ arvab Merle.

Päev korraga
Korra Mont Blancil käinuna annab Katrena teistele tippu ihkajatele nõu kindlasti varakult treenima hakata, sest mägedes kõrguse lisandudes läheb iga liigutus ja hingetõmme raskemaks. „Kindlasti kuluks ära vaimse poole treenimine, et olla valmis kõigeks, mis juhtuda võib. Muidugi on iga retk erinev ja kõigeks ei saa kunagi ette valmistuda – minu motoks oli liikuda day by day ja step by step,“ räägib ta.

Merle soovitab omalt poolt läbi teha mõni talvematk ning käia looduses matkaradadel. „Kui sa pole füüsiliselt mitte midagi teinud ja tuled kontorilaua tagant, siis võib seiklus raskeks kujuneda. Vaimselt aga tuleks olla avatud kõigele, mis võib juhtuda ning võtta päev korraga. Usalda elu loomulikku kulgu ning kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, ka siis kui kõik ei lähe nii, nagu planeerisid. Ega asjata ei öelda, et kui inimene plaane teeb, siis jumal naerab.“

Aitäh The Mont Blanc Project partneritele:
Tehnikapartner Photopoint
Kindlustuspartner Swedbank Eesti 

Tekst: Merilin Piirsalu
Pildid: Dranginis Vytautas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Kuidas pesta talveriideid?

Talvehooajal seame riidekapis aukohale soojad parkad, joped ja suusapüksid, mis kaitsevad tuule, vihma ja lume eest ja hoiavad mõnusasti soojas.…

Järgmine postitus:

Ujumine selgeks varakult ja lõbusalt

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus