Gert Kullamäe kahest erinevast korvpallimaailmast | Sportland Magazine

Jaga „Gert Kullamäe kahest erinevast korvpallimaailmast“

Gert Kullamäe kahest erinevast korvpallimaailmast

Ühel sügisõhtul vahetult pärast mängu istusime TÜ/Rocki peatreeneri Gert Kullamäega vanas heas Kalevi Spordihallis maha ja asusime pigem mitte intervjuud tegema, vaid lihtsalt rääkima – peamiselt täiesti plaanivälistest asjadest.

Ja oleksime rääkinud kauemgi, kui mitte spordihalli valgus poleks minut minuti järel järjest hämaramaks läinud ja töötajad koju poleks minna soovinud.

Gert, sa oled olnud korvpallis nii tippmängija kui nüüd tipptreenerina. Kui erinevad need maailmad on?

Minu arust täiesti erinevad maailmad. Alguses on ühest maailmast teise eriti raske tulla, aga õnneks sain abitreenerina sellega kohaneda. Kui saad treenerimaailma sisse, tunnetad asju teise pilguga ja vaatad nendele momentidele, kus varem jubedalt tõmblesid, stoilise rahuga. Ma ei saa öelda, et olen lõplikult treenerimaailmas sees, sest vahel lööb minus veel mängija välja. Usun, et kui saan treeneritööd veel mingi aeg teha, siis suudan ka mängijamaailma unustada.

„Treenerina lähed koju, film kerib peas ja süüdistada pole kedagi.“

Mis vahe on treeneri- ja mängijamaailmal?

Vastutus. Mängijal hajub see kogu pundi peale, kuid treeneril on personaalne, sest oled justkui grupi juht ning lõpuks vaadatakse ikka sinu otsa, kas asjad sujuvad või mitte. Mängijana ununevad pettumused ja õnnestumised rutem, eriti muidugi pettumused. Treenerina aga hoiad seda asja sees rohkem ja seda just vastutuse pärast, sest pead mõtlema, miks asjad ei suju.

Eriti praegu (novembri algus – toim) on mul sellest hea rääkida, sest olengi selles seisus. Iga päev tuleb mõelda, et miks meil on asjad nii ning mis ma olen valesti teinud. Seda mängijana ei olnud. Siis lõpetasid mängu ära, läksid koju ja mõtlesid omi mõtteid, kirusid treenerit ja mõtlesid, miks ta küll nii loll on ning miks ta mind mängu ei pannud ja miks ta mölises minuga. Treenerina lähed koju, film kerib peas ja süüdistada pole kedagi. Kõik need mured istuvad sul mõnda aega sees. On öeldud, et mida kogenum treener sa oled, seda kiiremini pettumustest üle saad. Ju mina veel nii kogenud pole. Kui asjad ei suju, põletan ennast nii öösel kui päeval päris kõvasti, sest mul on vastutus.

Ütlesid, et sa aeg-ajalt tunned ennast siiani kui mängija. Kas selle tunnuseks ongi need rohked emotsioonid?

Võib-olla neid emotsioone on isegi vähemaks jäänud. Vaatasin just Varese mängu ja nende peatreenerit (Gianmarco Pozzecco – toim), kes on esimest aastat kõrgliigas peatreener. Jah, ta on täitsa pöörane. Väga huvitav oleks näha, kui kaua tal seda emotsiooni on.

Kui ma ise treenerina alustasin, oli minu jaoks samuti emotsioon tähtis. Praegu on juba aastad möödunud ja vaatad mingeid asju rahulikult ning ei tõmba ennast enam nii käima, kuigi see on kindlasti tähtis. Mulle meeldisid mängijana emotsionaalsed treenerid ja vähemalt minu arust peavad korvpallitreeneril olema emotsioonid. Kui oled tuim, siis peegeldab seda ka meeskond.

Kas veel tegevmängijana mõtlesid juba, et mina tean, mis väljakul toimub ja kuidas need asjad kõik olema peaksid?

Kindlasti olin ma mängijana pigem lahtise peaga kui kinnine tont. Liikumised jäid hästi meelde, treeneri nõuanded jäid hästi meelde ning püüdsin neid täita kohusetundlikult. Enda arust ma mängu jagan, aga küsimus on selles, kuidas selle mängijateni viin. Siin tuleb mängu see, millised mängijad sul on ja kuidas nad sind vastu võtavad. Kas nad on kinnised või lahtised?

Praegu näengi vaeva, et kuidagi ei saa käima ja et kõik saaksid ühtemoodi aru, mida ma tahan või kuidas me teeme. Mõnede mängijatega saad hästi läbi, mõnega ei saagi ning mõni mängija tunneb mõne treeneri käe all ennast paremini, mõne all mitte, kuid see ei tähenda, et treener on loll või tark. Ma olen seda meelt, et lihtsam on treeneritööd teha, kui oled ka ise seda mängu mänginud, sest oskad panna ennast mõlemasse rolli.

Mõtled sa endiselt end veel väljakule ka?

Ei, sellist asja pole tükk aega olnud. Ma olen ise ka pärast lõpetamist ainult mõned korrad reaalselt väljakul mängimas käinud. See osa on küll unustatud. Ju üks hetk sai mul mõõt täis, sest mängisin nii kaua. Kuid viskekäsi ei ole kadunud.

„Kokkuvõttes on kõige tähtsamad individuaalsed oskused ja mängija IQ“

Tänapäeva korvpall läheb näiliselt järjest rohkem peensusteni. Kui palju sul korvpallis avastamisruumi on?

Tõesti on hästi palju analüüsimist, à la kuidas sa mängid katete vastu, kaitsemängus või rünnakul on erinevad aspektid. See oli, see on ja jääb, aga kokkuvõttes on kõige tähtsamad individuaalsed oskused ja mängija IQ. Just individuaalsed oskused on eriti viimastel aastatel mängu tulnud. Kui varem pandi enne mängu lihtsalt taktika paika, siis tänapäeval on mängijad palliga nii osavad.

Kui tahad jõuda heasse klubisse, siis sellest enam ei piisa, et sind tuuakse viskele katete tagant. Ise peab ennast üks ühega individuaalselt viskele mängima. Kalev/ Cramo, VTB-liiga ja need mustad seal on heaks näiteks. Sa võid skeemitada ja teha ning mõelda, et siit- ja sealtpoolt tuleb abi, kuid see ei maksa mitte midagi, sest tippmängijad on individuaalselt nii heaks läinud. Üksühesed olukorrad, head viskajad, kiiruse pealt viskele minekud, sisseviskamised – sinna see tänapäeva korvpall on tüürinud.

Ka Eesti noorte korvpallurite puhul tuleb aina rohkem rõhuda individuaalsele meisterlikkusele. Need ajad on jäädavalt möödas, kus keegi toodi viskele. Mõnikord vaatad vanu mänge ja mõtled, et mis asi see on – sellega ei tee ju enam mitte midagi. Tänapäeval pead olukorrad kiiruse pealt lahendama, kiiruse pealt viskama ja kiiruse pealt mõtlema.

Me oleme palju rääkinud vastutusest. Seda on kindlasti ka mängijatel. Räägivad ju Eestigi korvpallurid, et välisklubides on võõrastel pinged peal. Kumb töö sinu meelest ikkagi raskem on?

Praegu ütlen loomulikult, et treeneritöö. Ühel koosolekul rääkisin meestele, et liiga palju on meil põdemist ning püüdke mängu rohkem nautida. See mängijaaeg on nii lühike, et seda tuleb nautida ning treeneri asi on aidata.

Tõid välja välismaal mängimise. Minu arust on välismaal mängida psühholoogiliselt lihtsam, ma ei tea miks. Kui praegust Eesti mängijate generatsiooni vaadata, siis mulle tundub, et mõnel mängijal on Eestis raskem mängida. Kui oled välismaal, siis oled eemal, sind ei tunta, sul kaob ära psühholoogiline pinge. Võtame näiteks Kristjan Kanguri Itaalias. Tal läheb hästi, tal on võistkonnas tähtis osa.

Piisab sellest, kui ta tuleb Eestisse ja kõik hakkavad kohe rääkima, et Kangur tuleb ja peab hakkama kõvasti tegema ning siis mängija hakkabki seda mõtlema. Müürsepaga sai seda omal ajal samuti räägitud, et kui Eestisse tuled, siis kõik ootavad sinult midagi. Kangur on kõva kaitsespetsialist, aga kui ta Eestisse tuleb, ootame temalt punkte ja kõike. See panebki lisapinge peale.

Palju sul seda aega on, kus sa korvpallist saad täiesti ennast välja lülitada?

Ma võin enda puhul öelda, et ma pole sellest välja saanud. Saan ehk siis, kui ma Tartu Rockist kinga saan. Mu elu on korvpalliga nii seotud ja ma olen 100% mees ehk et kui ma olen korvpalli sees, siis ma teen seda maksimaalselt ja muude asjadega ei tegele. Ma loodan, et ma ei saa Rockist kinga, aga kui peaks saama, siis ilmselt mõneks ajaks suudaksin end välja lülitada. Aga samas ma ju tunnen ennast. Mänge läheksin ikka vaatama, mul on sõbrad korvpalli juures, lähen koju ja vaatan Euroliigat. See on mu elustiil.

Mis võiks Eesti korvpallitreenerite järgmine samm olla? Võtame näiteks sinu ja Alar Varraku. Ükskõik, mis teil neis klubides saab ja mis juhtub, kuidas teha seda tööd kõrgemal tasemel edasi?

Mul on endal tekkinud nende aastatega, kui ma välismaal mängisin, hästi palju häid sidemeid. Need mehed, kellega mängisin näiteks Saksamaal, on nüüd treenerid, mänedžerid, skaudid, agendid. Minu arust on võimalusi arenemiseks hästi palju, kui vaid ise tahad. Olgem ausad, et kui keegi Eesti treeneritest tahab järgmise sammu teha välismaale, siis ma ei näe muud varianti, kui ainult läbi isiklike sidemete.

Eesti mängijatel on raske välismaale saada, Eesti treeneritel veel raskem – see kaubamärk pole lihtsalt nii kõva. Niisama Eesti treenerina on kuhugi väga raske saada, sest treenereid on maailmas lihtsalt hästi palju. Miks peaks üldse keegi võtma endale Eesti treeneri? See on väga keeruline, pigem peab siin olema mingi muu faktor kõrval, et saaksid ennast niimoodi proovile panna. Ja ma ei mõtle siin näiteks Soomet, vaid midagi korralikku näiteks Lääne-Euroopas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Igale vigastusele oma teip

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus