Jalmar Vabarna: igal hommikul, kui ärkan, on mul mott laes | Sportland Magazine

Jaga „Jalmar Vabarna: igal hommikul, kui ärkan, on mul mott laes“

Jalmar Vabarna: igal hommikul, kui ärkan, on mul mott laes

Äsja teistkordselt isaks saanud Jalmar Vabarna päevadesse mahub omajagu toimetusi. Peres kasvavad kaks poega, Villem ja Kuu. Muusikarindel salvestatakse Trad.Attack!’iga uusi lugusid ja valmistutakse suveks. Jalmarile kuuluva Treski küüni juurde on kerkimas äge välilava, kus on suvel võimalik juba kontserte nautida.

Kuidas sa hetkel kõikide toimetuste vahel oma aega jagad?

Olles vabakutseline, on mul ilmselt pere ja laste jaoks rohkem aega, kui üheksast viieni tööl käival inimesel. Kuna mõlemad abikaasaga oleme vabakutselised, saame oma aega planeerida, pere on meie jaoks prioriteet. Ma ei planeeri kunagi selliseid tegevusi, mis ei oleks seda prioriteeti silmas pidades võimalikud. Oleme oma tegemisi küllaltki hästi majandanud, meil on abilisi nii bändi kui Treski küüni ettevõtmiste juures.

Jalmar Vabarna
Treski küüni juures Foto: Silver Tõnisson

Mis on sinu suur eesmärk?
 
Mulle meeldivad sellised küsimused. See seostub valdkonnaga, et mida elult üldse tahetakse. Mul on sellega suhteliselt hästi. Olen kõik oma tegevused nii artisti kui muusikakorraldajana sidunud muusikaga ning muusika kui kunst meeldib mulle tohutult. Suur eesmärk ongi teha muusikas asju, mis oleksid inimestel meeles ka siis, kui mind enam pole. Püüdleme bändiga selle poole, et inimesed mäletaksid, et Trad.Attack! mängis pea sajas riigis ja tegi seda edukalt. Samuti Treskiga – soovin, et inimestele jääks see koht ägeda mälestusena silme ette. Artisti ja korraldajana on võimalik teistele väärtust luua – tahan panna inimesi naeratama.

Kas eesmärgid on ajas ka muutunud?

Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima minnes jagasin aega muusika ja tippspordi vahel ning esimese kursuse poole peal tegelesin veel tipptasemel suusaorienteerumisega. Seejärel langes kaalukauss lõplikult muusika kasuks, sest kahte asja korraga väga hästi teha oli ajaliselt keerukas. Tol ajal ei olnud eesmärgid veel selged. Olen edev inimene, teadsin, et muusika tegemine annab võimaluse reisida. 2003. aastal esmakordselt oma bändiga 16-aastaselt lavale jõuda oli mõnus, tundsin ennast tegijana.

Küll on mul alati olnud elus üks kindel põhimõte – kui ma midagi ette võtan, teen seda pühendunult ja hingega. Nii oli see ka spordis. Kehvemad perioodid spordis toetasid üldist eesmärki ja viisid lõpuks selleni, et läheks hästi. Muusikaga on sama lugu, ma ei ole jäänud kunagi pidama ühele laineharjale, et nüüd olengi midagi saavutanud ja kõik on hästi. Ükskõik, mida me teeme, me ei tea kunagi kui ägedaks see asi võib veel minna, kui me ei anna sellele asjale värsket vaatenurka. See on see nn kümne korra reegel, mis mulle viimasel ajal on meeldima hakanud. Ehk, ei tohiks püssi enne põõsasse visata, kui pole vähemalt kümme korda proovinud ja oma asja uuesti leiutanud! Seda ma jälgin praegu nii elus kui ka muusikas.

Jalmar Vabarna
Foto: Maris Savik

Mis sind on elus kõige rohkem motiveerinud ja inspireerinud?

Targad mehed on öelnud, et motivatsioon on lihas nagu iga teine. Motivatsioon, optimism jne, on väikesed musklid meie ajus. Meil on iga päev võimalik alustada kõiki tegevusi otsast peale, kui vahepeal motti pole. Mind on kõige rohkem motiveerinud ikkagi see, et olen midagi saavutanud, kuhugi jõudnud. Selline lumepalli efekt, et kui näiteks kontsert õnnestub, siis see annab nii palju energiat juurde, et kütta edasi, teha proove. Lõpuks on motivatsioonilihas nii tugev, et see ei keri enam maha.

Siinkohal võib tuua näite spordist, miks Federer ja Nadal suudavad võita sajandat ja viiesajandat korda ning ikka rõõmu tunda. Kõige keerulisem on jõuda õnnestumiseni, sealt edasi võib juhtuma hakata. Kui tuua näide meie muusikast, siis mingil hetkel jõudsime faasi, kus suutsime müüa üle tuhande pileti kontserdile ning see pole enam kunagi alla vajunud. Alati ainult ülespoole.

Kaks aastat tagasi Viljandi folgil nägin esimest korda elus, kuidas väravate avanedes rahvas jooksis meie kontserdile. Ulme. Nagu biitlite videos, kus fännid nutavad esimeses reas. See ei ole tulnud lihtsalt, me oleme teinud selleks 15 aastat tööd ja tahame seda veel kogeda. Igal hommikul, kui ärkan, on mul mott laes. Asjad on minu jaoks aja jooksul selgemaks muutunud, ma tean kuhu tahan jõuda ja töötan eesmärgi nimel.

Jalmar Vabarna
Foto: Maris Savik

Kas sa oledki kogu aeg sellise rõõmsa näoga, nagu oleme harjunud nägema?

Igal mündil on kaks poolt ja eks ma vahel peegli ees vaatan ka endale enesekriitiliselt otsa. Rõõmsameelse inimesega tahetakse ikka suhelda ja pigem on minuga siiski hästi. Kui ma rõõmus ei ole, siis olen väga keskendunud. Elus on olnud palju töö mõttes tihedaid perioode, aga asjadega päriselt hakkama saamise kogemus ja tarkus on lisandunud alles viimaste aastatega. Pean väga oluliseks enesedistsipliini ja harjumusi. Ilma selleta poleks ma pooli asju elus teha jõudnud. Lisaks bändile on mul oma kitarrikool, agentuur. Vaikselt liigun nendega edasi, see nõuab pidevat tööd. Et kõige kõrval rõõmsaks jääda, on vaja täpselt aru saada, mida ma tahan.

Jalmar Vabarna
Koos Villemiga suusarajal Foto: erakogu

Kuidas sa oma akusid laed?

Viimasel aastal välismaal palju ei reisinud, aga eelnevalt oli ärakäimine tihedalt päevakavas, kas siis bändiga tuuril või sõpradega suusareisil. Paar aastat tagasi reisisime seoses muusikaga iga kuu kuhugi. Tihedamatel aastatel olime ära lausa 160 päeva aastas. Esimene kõige kaugem reis oli meil 2015. aastal Malaisiasse, siis jäime sinna pärast festivali ka mõneks päevaks puhkama. Ka esimese lapsega koos reisides püüdsime enne kontserte mõne linnatuuri teha, tutvuda. Et me saaks ise ka midagi. Järgmise aasta plaanidesse kuulub mitmekuine äraolek Eestist – puhkama, mõtlema, toimetama, ära olema, et natuke muusikavälist aega täita. Pikemalt ei saa sellest praegu rääkida.

Kõige olulisemaks akude laadijaks pean sportimist. See on minu elujõu vundament ja sellest tuleb vägi, teotahe, tervis ja kõik muud head asjad. Kui ma oleksin jumal, paneksin kõik inimesed liigutama ning nad saaksid aru, et pooled probleemid nende elust lihtsalt kaoksid tänu sellele.

Mida soovitaksid inimestele, kes alles hakkavad endale eesmärke seadma või on omadega veidi puntras?

Kõige olulisem on ikkagi teadmine, mida sa päriselt tahad. Kui oled ummikus, tuleb korraks maha istuda, võtta paber ja pastakas ning hakata ennast lahti harutama. Edasi rühkimine ei aita, kui asi juba imelik tundub. Mina olen leidnud kõige olulisema toe mõtlemises: kas ma ikka päriselt tahan seda, mida ma hetkel teen.

Võtke palun esimest korda paber ja pastakas kätte ning pange oma soovid ja unistused kirja. Ärge pange arvutisse ega telefoni, meeldetuletusse. Olen paberile kirjutamist ise praktiseerinud ja luban, et asjad hakkavad paremaks minema. Paljud asjad on muutunud sellise analüüsi käigus teisejärguliseks ja mõnda asja ei peaks üldse enam elus tegema. Kunagi ei pea mõtlema nii, et ma pean siis millestki loobuma, paljudel tekib kohe kartus, et eesmärke seades kaob ülejäänud maailm ära. Ei kao! Pigem on see vabanduse otsimine, kuidas mitte oma ellu värskust tuua.

Mõelge niimoodi, et enesekindlus ja julgus midagi teha, on täpselt samamoodi lihas, mida tuleb arendada. Enesekindlus algab proovimisest, mitte mõtlemisest. Kas sa õnnestud või ei õnnestu, aga igal juhul sa õpid ja oled palju targem!

Tekst: Kärt Radik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Daisy Kudre medalisadu koduselt suusaorienteerumise MM-ilt

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus