Janar Talts: ustav sõdur korvpallirindel | Sportland Magazine

Jaga „Janar Talts: ustav sõdur korvpallirindel“

Janar Talts: ustav sõdur korvpallirindel

Söakust jätkub Artur Taltsil, persooniloo järeltulijal, vaat et rohkem kui isalgi. Või oskab poiss olla east tulenevalt lihtsalt vahetum ja siiram. Kui vanainimeste jutt väga igavaks muutub, võitleb näoilmete vahetamise meistrikandidaat endale vajaliku tähelepanu välja kas või tillukeste rusikatega. Papa Janar näitab harva välja, et tema paksust nahast miski ümbritsev läbi pääseb.

Nagu elevant sääseparve käes. Aeg-ajalt soputab kõrvadega, saba stoiliselt sähvimas. Ei ühtki ülearust liigutust. Ainult silmad reedavad, et suursugune imetaja pole unne vajunud. Nende pilk on puuriv, liigutused kärmed kui saagihõngu adunud kiskjal.

Ainuõige teeots

„Olen mitu korda mõelnud, et mida asjalikku üldse võinuks minust saada, kui korvpallile poleks küüsi taha saanud,“ püüab olümpiavõitja Jaan Taltsi kauge sugulane Janar leida selgitust päringule, miks ometi peaks keegi korvpalluri rutiinist leotunud professiooni valima. „See rutiin on mõnu pakkuv. Kindlarütmilises elus peituvad oma suured plussid. Ma usun, et see on nagu teatud muusikute puhul – sa oled sündinud sellise elu jaoks, see on sulle ühteaegu nii väljakutse kui rahuldus.“

Janar möönab, et karjääris on olnud ka perioode, mis pehmelt öeldes pole jäätisekokteil palmisaarel. Näiteks 2010. aasta lõpul siirdumine Venemaale, kus Samara Krasnõje Krõlja värvides kippus mängulust sootuks ununema. „Igapäevaelul polnud midagi viga, aga meeskond kaotas ridamisi. Nappide minutitega ei õnnestunud enda mäng ka eriti, enesekindlus sulas aina.“

Emotsioonideskaala vastasotsa mälestustes sorides toob Talts esile „poisipõlve“-aastad Kölnis. Ka Itaalia perioodi teatud osa väärib sooje sõnu. Lõpuaega jäi varjutama ning sundis koduteed otsima taas pea olematuks kahanenud mänguaeg.

Kaalukas kaalukadu

Saapamaalt naasnud Taltsi ei pruukinud tänaval äragi tunda – tippajal 120-kilosest „kapist“ oli tubli kuuendik kadunud. „Eks ta jäi higina saalipõrandale,“ teab Talts salenemise saladuse üht koostisosa. „Sealne stiil oligi jookse-viska. Füüsilise vastupidavuse parandamine oli ellujäämise küsimus. Trenni tehti vihaselt. Vaid üks mäng nädalas, nii jäi saalis müttamiseks kõvasti aega. Reisimist, mis avaldab ka kehale tuntavalt mõju, oli palju vähem.

Aga teine pool, vähemalt sama oluline, mille Itaaliast kaasa tõin, on muudatused menüüs. Varem ma murunärimist ei sallinud, seal õppisin häid salateid hindama. Mozzarella, tomatid, mais, hea õli ja palju värsket.“ Ometigi pole Taltsi menüü jäigalt kompromissitu. Mängu järel vohmib teinekord sisse, mis vaid kätte satub. Enne mängu, et keha värskeks saada, on valikus üsna suure tõenäosusega kana ja pasta.

Muul ajal võib spordimees endale lubada enam-vähem kõike, välja arvatud seened. Viimati maiustas nendega aasta eest, õhtu enne kohtumist ungarlaste Szolnokiga. Öö läbi öökimist jättis oma pöördumatu jälje nii otsustavasse euromängu kui ka Janari menüüsse.

Kui sageli tekib korvi all aga neid hetki, kui tuleb noid vedelaks lastud kilosid kahjutundega taga igatseda? „Vahel kaalun, kas võiks natuke raskem olla. Samas kiiruse ja vastupidavusega kompenseerin puudujäävat massi. Sisimas mulle meeldibki, et Tartu treenerid lasevad mul mängida palju suure ääre ehk number nelja positsioonis. Välismaal olen alati selge 5 olnud, kus klassikalise suure kerega tsentri vastu minu parameetrites jääb positsioonimängus üpris sageli hätta. Rünnakul saame ehk minu abil vastased alt välja tõmmata, kui kobistan paar kolmest ära.“

Oma viskekäe kvaliteedi osas Janar pikalt pajatada ei taha. Stiilis „vahel harva joppab“ tirib ta sõnades püünele hoopis Valmo Kriisa, kes väärikale eale vaatamata kannab praegu teenitult Rocki esisnaipri tiitlit. „Vanameister vääratab harva. Kui, siis lihtsalt sellepärast, et teistel väga häbi ei hakkaks, muidu ei julge teised üldse enam peale panna,“ viskab Janar surmtõsise näoga villast.

Väikelinna lummuses

Tartu – on see meepütt või tõrvatünn? Siia tulijad naljalt enam edasi minna ei taha või suuda. Kui liigutakse, siis pigem tagasi? „Ma ei oska välismängijate seisukohalt vaadata, aga Eesti mängijana on siin raske leida nurisemise ainet. Kõik on korras, omas kohas, käe-jala juures. Kossu-, jõu- ja kergejõustikusaal. Saun riietusruumis, õiged tossud alati ootamas,“ kirjeldab Talts väikekodanlikku idülli.

Kui Taltsi ema kaheksa aasta eest kuulis, et Janar sõlmis Tartuga lepingu, uuris kohe telefonis, ega pojake aru pole kaotanud. Üsna pika pilguga tervitas kolimise mõtet ka elukaaslane. Suhtumises on nüüdseks toimunud kannapööre. Põlise tallinlasena ei varja ta armumist pisilinna eelistesse – rahu, lihtsus, inimlikkus, soojus ja lähedus. Metropoliilminguid ei mingeid.

Ent kui uus hooaeg viiks tagasi Tallinna? „Siis tagasi Tallinna. Mul juuri all pole. Tuleb minna sinna, kus midagi teha on. Töö tõttu on kolitud varem, kolitakse tulevikuski. Ei pea ennast veel paikseks. Talumehe ambitsioone pole endas avastanud.“ Aeg-ajalt Janar ikka satub maale, ent seal viskab juba paari päevaga „tüki ette“ ja juba kisub palli, jõusaali või kas või jooksuraja poole.

Ka kuldsete kätega meistrimeheks ei pea ta ennast kaugeltki mitte. Lambil tuleb enda lakkeriputamist oodata teinekord kuid. Kulunud nalja „kui mees midagi lubas, siis ta teeb selle ära, ei ole mõtet naisel päris iga kuu näägutada“ loeb ta enda puhul päris asjakohaseks. „Võiksin olla hea abimees. Ei sega meistrit liialt. Teen, nagu öeldakse. Sellist nikerdajat, kes oma kodu viimase detailini valmis meisterdab, minust kindlasti ei ole. “

Kui kooliajal kõlas suur osa õpetajate jutust Janari puhul üsna kurtidele kõrvadele, siis nii kui teema puudutab korvpalli, on lood sootuks teised. Näitena meenutab Talts taas Saksamaad, kus isuga ahmis endale kõik näpunäited, mis juhendajatel varrukast pudenesid. „See, mida treener räägib, on minu jaoks lausa püha. Mõnikord olen ehk liigagi kinni treeneri käskudes. Ei improviseeri eriti, jään lahenduste loovuse osas tagasihoidlikuks.“

Aga meelde jääb öeldu kenasti? Või ikka nii, et mida pikem mees, seda pikemad juhtmed? „Üle kolmesõnalistele lausetele saan ikka ka vahel pihta. Stereotüüpne värk, ega ma just säravaim säde ja välk ei ole. Aga tean ka tagamehi, kes uimasemad kui kõik pikad kokku. On selliseid ka Tartus nähtud.“

Kokkuvõttes leiab Janar, et pole ise miski strateeg ega eriline skeemitaja. Öeldagu, mis teha tarvis, turske sell haarab pikema lobata labida. Nagu ustav sõdur rindel. Marssalikepikest pole, isegi põuepeidetuna mitte.

„Kui tervis vastu peab, tuleb üks hooaeg ikka Andres Sõbra käe all, vahet pole mis satsis, ära teha. Juttu on sellest korduvalt olnud. Eks ta aitas omal ajal mind tipu suunas ronida.“

 

Erru, enne kui hilja

31-aastaselt peaks korvpalluril käes olema tippaastad. Ehk on nüüd käes agendi kord öelda Euroopasse pöörd, joostes marss!? „Eks ta on surunud ka. Nagu sel sügisel Itaaliat. Aga liiga oli madalam. Tingimused siinsetega üsna samad.“ Spekulatsiooni Tartu üllatavalt headest palkadest pareerib Talts vastuoletusega, et ehk on Itaalias need hoopis arvatust viletsamad. Aga leegionärileiva järele käe küünitamiseks peab pakkumises olema veel see miski. Väljakutse või motivaator. Mis tõmmekas see täpselt olla võiks, ei suuda ta praeguses hetkes ette kujutada.

„Pole nagu sellist maad või liigat, et kui sealt tuleks pakkumine, litsuks silmad kinni minema. Pudrumäed ei oota kusagil. Euroliigagi sai omal ajal servast ära maitstud. Kummaline jah, aga tööalaselt polegi nagu suuri unistusi. Tahan lihtsalt mängida korvpalli. Mitte nühkida kuskil pinki, eurod silme ees pöörlemas.Nooremaks ja kiiremaks ka ei lähe enam. Tuleb targalt ja oskuslikult üritada hoida ennast vormis, säilitada neid kasulikke külgi, mis olemas on. Keskenduda tervise korras hoidmisele. Tahaks niimoodi ära lõpetada, et ei pea kargu või ratastooli järele kohe haarama.“

Metstaki eeskujul kahekohalistest neljaga algavatest ning vanust peegeldavatest särginumbritest ei taha Talts midagi kuulda. Praeguste plaanide järgi künnab siiski mõned aastad veel kossupõldu. Maksimaalselt viis. Ja edasi? Ka siin pole selge suunaga tagaust välja vaadatud. Küllap siis näeb. „Pole ma vist, jah, eriliselt pikkade plaanide tegija. Kui hetk käes, siis tegutsen,“ nõustub Talts määratlusega „viimase hetke mees“. Teatud mööndustega – spordisaali jõuab ta tavaliselt ühena esimestest.

Rocki tõusud ja mõõnad

„Asjatundjad“-fännid märgivad pidevalt, et Rockil on vaid kaks liikumist. Miks te ometigi kolmandat siis repertuaari ei võta? „Nojah. Muidugi on meil neid ikka kõvasti üle kümne. Meile meeldib mängida lahtist korvpalli. Kui meil visked lähevad, võime kõiki võita. Iga mees peale Karla (Karolis Petrukonis) võivad kõik igast asendist uhada ja Karlagi paneb keskpositsioonilt päris hästi. Sõltume natuke ka mänguõnnest – kui hakkab sisse kukkuma, pole meid kerge pidurdada.“

Ainsa puhta keskmängija, Leedu koljati tegutsemise osas pole kriitikast siiamaani puudust tulnud. Mõnegi jaoks on mõistatus, miks selliseid mehi üldse siia palgata? Viimaste hooaegade pikkade näidetel võib oletada, et Kullamäe mängijaaegne tugevus viskajana peegeldub nüüd ka juhendamises, mistap korvialuste jõudude osakaal Rockis pole ega peagi olema proportsioonis.

„FIBAs hävisime mullu lõpuks just seetõttu, et jäime hätta korvi all. Suure keskmängija toomise mõte oligi sarnast olukorda vältida. Tean oma välismaa käikudest, kui raske on vahel oma häid külgi lauale lüüa. Tee või tina, aga ei tule välja. Temas on tegelikult sisu väga palju rohkem, kui ta seni mängudes on näidanud. Trennides on ta loom. Oskusi parasjagu. Ma ei julgeks küll öelda, et me justkui ei oskaks klassikalisi pikki mängujoonisesse sobitada.“

Tänavuse klubihooaja rütmile jagub Taltsil vaid kiidusõnu. Mäng teisipäeval, teine nädalavahetusel. Saab hästi häälestuda, leiab parajalt aega ka trenni teha. Vormikõver, mis mitut puhku tartlaste jaoks kevadel suuna alla pööranud, võiks tema arvates sel korral nihke vastassuunas teha. „Prooviks BBL-is medali ikka kätte saada, mis sest, et pronks. Karikavõit on juba olemas. Cramo meestel pole peale meistritiitli enam millegi peale mängida,“ lõõbib Talts pealinna sõprade suunas. Kelle VTB-mängudele ta muide alati suure põnevuse ja poolehoiuga kaasa elab.

Oletusele, et Freimanise asemel võinuks Kalevit hüppelauana kasutada hoopis tema, ei erutu Janar pealtnäha grammigi. Aga ei välista ka, et selline stsenaarium võib tulevikus ees seista. „Minu ametis võib olla, et karjäär lõpeb suure pauguga homme. Ma olen üliõnnelik, et olen niigi palju saanud ilma suuremate kadudeta mängida. Kõik, mis peale tuleb, on puhas boonus.“

Täna tehtule hinnangut andes paneks Talts endale koolipoisiliku 3+. Käitumine võinuks „nooremas kooliastmes“ grammike parem olla, hoolsus on olnud keskmisest kõrgemalgi. Kriitika, eriti kui see on ebaprofessionaalselt lahmiv, paneb pigem naerma kui nutma. „Asjalikust jutust proovin õppust võtta, meelde jätta. Aga eks ajakirjanikel käib ka hooaeg tõusude-mõõnadega. Nemadki väsivad mõnel raskel õhtutunnil tööd rügades ära. Tuleb aru saada,“ viibutab Talts jahmatava nõtkusega verbaalset bumerangi.

Pilk Riia suunas

Paljusid juba praegu õhevile ajav EM-finaalturniir erilisi tundeid Janaris veel ei tekita. Ka uudis, et see just Riias toimub, ei pannud käsi plaksutama – kusagil kaugemal olnuks ehk rohkemgi meeltmööda. „Kaotada pole meil minu arust mitte midagi. Juba on hästi, et me peale saime. Tuleks nelja hulka, sõidaks Prantsusmaale – jälle boonus.

Ei tasu liialt põdeda, olgu siis vastas kas või Leedu. No tuleb paneb Valanciunas minu pealt üle – mis seal ikka. Nutma ei hakka ju.Praegu küll mingeid pingeid ei tunne. Valgevene ja Serbiaga saime hakkama. Ma ei ütle, et Leedu peaks olema jube jõukohane, aga hea õnnestumise korral … Igast s***st oleme poistega koos läbi käinud. Nüüd on ees ikka pidupäevad,“ ei näe Talts erilist põhjust põdemiseks.

Arutlusele, kas koondisele tooks edu pigem kahe suure äärega mängimine, nagu senine tandem Talts-Kangur, või ikka jõuga mõne noorema keha keskmängijaks suruma, on Janaril vastuseid rohkem kui üks.

„Üle päeva lehes kirjutab, kuidas Ameerikas meie mees lammutab, võib-olla pole mulle kohtagi. Ei see paha tee, kui pikkade hulgas on eri oskuste ja omadustega mehi. Vast saab Toome ka kaasa lüüa. Kangur on elukas, näeb välja nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik. Titaanist! Aga hiljuti ühe pildi pealt paistis, et talgi mõni tihend laseb vahepeal õli läbi. Üldsegi – minu asi on mängida. Treenerid nuputavad, mismoodi edukas oleks. Teeme ühe mängu ära, siis vaatame, mis seis on ja kuidas järgmist võita. Nagu Andres Sõbergi ütleb – asjad on lihtsad. Ei ole vaja mõelda välja megaskeeme. Endal mõnusam elada, kui ei aja värki väga keeruliseks.“

 

Tekst Rasmus Rekand (Tartu Ekspress), fotod Mari Luud (Õhtuleht), Scanpix

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Arenda oma ujumistehnikat koos Speedoga

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus