Johannes Seemani elu juhib tennis   | Sportland Magazine

Jaga „Johannes Seemani elu juhib tennis  “

Johannes Seemani elu juhib tennis  

Audentese spordigümnaasiumis õppiv 18-aastane pärnakas Johannes Seeman on tennisemänguga tegelenud üle poole elatud elust. Edasi pürgima kannustab unistus tippu jõudmisest, kuid avatuks jääb südikas spordile pühendunud noormees ka teistele erialavalikutele.

Tennise juurde sattus ta tänu vanematele. „Kuna ema ja isa mõlemad mängivad, siis tuli ka lastel see järele proovida. Esmalt läks trenni pere esimene poeg, kuid talle sobis muusika rohkem ja jäi lõpuks selle juurde. Prooviti ka teise venna peal, kuid teda tõmbas meri ning hakkas hoopis purjetama. Järg jõudis minuni ja mulle on tennis kuni tänaseni sobinud, mängin rõõmuga ja naudin kõiki treeninguid,” kinnitab Johannes.

Spordiarmastus tõi pealinna

Põhikooli lõpetas Johannes Pärnus, aga kuna enamik rivaale treenis Tallinnas, sündis otsus õpinguid jätkata Audentese spordigümnaasiumis. „Kodulinnas oli mul hea treener, kuid vastaseid väga polnud. Lisaks pakkus uus kool treeninguteks paremaid võimalusi ja võistlustel käimise osas on õpetajad mõistvad ning toetavad. Klassis on meil üle 30 õpilase, tennist mängib koos minuga neli noort. Saame kõik väga hästi läbi ja tegelikult on kogu koolipere väga ühtne ning vinge, hoitakse kokku. Eriliseks teevad Audentese oma erialale pühendunud sportlased ja lahe melu,” on Johannes valikuga rahul.

Uute alguste lävel

Uut kooliaastat ootab tennisemängija suure huviga. „Tuleb pingeline aeg, pean valmistuma nii eksamiteks kui SAT keeletestiks, sest edasine plaan on õpinguid jätkata üle ookeani USA-s. Konkreetse ülikooli osas ei ole veel valikut langetanud, eks sellega on veidi aega. Peamine, et saaksin tennisega jätkata. Kuigi kõigil on unistus tippu jõuda, siis on pärast ülikooli näha, mis taseme ma selle ajaga saavutanud olen. Võimalik, et proovin siis ka profitasemel mängida. Hetkel oleks otse koolipingist nii kõrgele keeruline jõuda. Ameerikas õppimine võiks olla lahe kogemus – avardab silmaringi ja annab võimaluse korra teisel pool ookeani nii-öelda üksinda olla. Võimalike erialade osas huvitavad mind infotehnoloogia, tootearendus, disain ja brändindus. Saab veel näha, mille kasuks lõpuks otsustan,” ütleb Johannes.

Aktiivsete eluviiside kõrvale mahub muudki

Spordiarmastusega käsikäes käib kirg muusikamaailma vastu, ilma selleta ei kujuta Johannes elu ette. Meeled hoiab ta valla väga erinevatele žanritele, seega võib klappidest tulla Arvo Pärdi looming, aga ka Trad Attack!, Martin Garrix, AC/DC, Guns N’Roses või Adele.

Hobina nimetab noormees veel toidu valmistamist, sest hea söök teeb meele rõõmsaks. Eriti hästi õnnestuvad tal erinevad pastaroad. Lisaks huvitub Johannes kunstist ja disainist ning püüab võimalusel joonistada. „Suurt annet mul selles pole, aga tegemist on vinge vaheldusega, mis viib mõtted mujale.”

Usub positiivsusesse

Johannes lähtub elus viisist, mida võiksid noormehe arvates järgida ka teised: „Ükskõik, mida sa teed, ole positiivne, sest ainult nii on võimalik läbi lüüa! Tereta kõiki inimesi, ole viisakas, see näitab sind teisest küljest.” Tema kodus on viisakusreeglite järgimine olnud kogu aeg tähtsal kohal. „Positiivse joone hoidmine on mulle justkui sisse ammutatud, rõõmsana on ümbritsev maailm palju parem paik. Negatiivsust saab igalt poolt, positiivsusele tuleb anda suurem võimalus,” leiab ta.

Sportimist toetab Nike

Johannes armastab treenida ja võistelda Nike varustuses, nagu teeb seda tema eeskuju Roger Federer. „Sattusin kord poes selle peale ja täna ei vaata ma enam teiste brändide poolegi,“ ei kujuta tennisemängija ette, et peaks mõne muu brändi kasuks otsustama.

„Esiteks on neil väga vinge ajalugu ja praktilisest vaatevinklist lähtudes on minu jaoks Nike valikus kõik olemas. Tennisemängu juures on mugavatele riietele lisaks olulise jalatsid. Tossud peavad olema jalga toetavad, mugavad, pehmed, tugevad ja kerged. Rahuloluks on põhjust,” kiidab tennisemängija ja lisab: „Hoian siiani alles oma esimest Nike dressipluusi, millest olen ammuilma välja kasvanud. Käisin sellega igal pool ega raatsi veel täna loobuda! Sain isegi isa peale pahaseks, kui ta seda minult korra laenas. Tagastades oli seljale lisaks „Just do it!” kirjale tekkinud veel „Juss, do it!” kiri. Juss on mu hüüdnimi. Kui üldiselt olen oma riideid nõus pereliikmetele või sõpradele andma, siis see ei lähe minu juurest mitte kunagi kusagile,” lubab noormees.

Tekst: Marta Vasarik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

WE RUN TLN – aasta kõige ägedam jooks

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus