Kui sul on koer, siis tead kindlasti, et koeraga koos on äärmiselt mõnus liikuda ja sportlikult aega veeta. Aga kas teadsid, et koeraga saab ka tõsisemalt sportida ning üks võimalus selleks on veokoerasport. Millega täpsemalt tegu on, rääkis ala harrastaja ja eestvedaja Jarmo Nikolai.
Mis on veokoerasport?
Veokorasport jaguneb alade järgi kaheks, on musta maa alad ja lumega alad. Ilma lumeta hooajal võib koer vedada jalgratast, tõukeratast, spetsiaalset käru või jooksvat inimest (koerakross). Lumel veavad koerad kelku, suusatajat või pulkat (madal kelk + suusataja) Enamik sportlasi, kes elavad piirkonnas, kus on ka lund, harrastavad mõlemaid.
Veokoreaspordi puhul kehtivad üldised reeglid:
oma koerast ei tohi ette minna
koera ei tohi kaasa tõmmata
koerale ei tohi rakendada mitte mingisugust muud sundi.
Distantside osas jaguneb veokoreasport kolmeks:
lühimaa (sprint)
keskmaa
pikk maa.
Siinkohal ei tasu tõmmata paralleele näiteks kergejõustikuga – veokoeraspordi sprint tähendab mustal maal minimaalset 2 km distantsi ja lumel 10 km distantsi. Pikamaa lumega võistluse puhul on distants juba vähemalt 250 km.
Kas veokoerasporti harrastatakse ainult teatud tõugu koertega?
Veokoeraspordis jagatakse koerad kahte klassi – vaba (open) ja põhjamaised tõukoerad. Neist viimane võib veel jaguneda tõugude järgi kaheks, kui on piisav arv osalejaid. Open klassi puhul pole koera tõug oluline ning poodiumikohti saavutavad peamiselt segaverelised spetsiaalselt aretatud koerad. Põhjamaiste koerte klassis on oluline tõutunnistuse olemasolu ning selles klassis on kõige kiiremateks koerteks üldiselt siberi huskyd.
Koer peab olema igal juhul õpetatud ja treenitud, õpetamine veokoeraspordis tähendab käsklusi pööreteks, möödumiseks teistest võistlejatest (ja koertest) ning muidugi kiiruse reguleerimiseks. Koer võib olla nii enda oma kui ka laenatud, oluline on hea kontakt ja koera võimete tundmine.
Kui palju Eestis praegu antud alaga tegeletakse?
Täna on harrastajaid, kes ka võistlustel käivad, natuke alla 100, millest on kahju, sest kasvõi puhast tõugu siberi husky koeri on Eesti Kennelliidu registris kindlasti üle 500, lisaks veel kõik teised aktiivsed tõud ning ka segaverelised koerad, kes ju tahaksid ka oma inimesega koos looduses liikuda ning omavahelist sidet tugevdada.
Õnneks on selle ala juurde jõudnud mitmeid aktiivseid ja värskete ideedega inimesi, kes on võtnud oma südameasjaks kõik koerad koos inimestega loodusesse tuua, nii et ma väga loodan ka harrastajate arvu kasvu.
Mulle meeldib kõiki koerasporte vaadata sellise pilguga, et tähtis pole mitte võita, vaid oma neljajalgse sõbraga meeldivalt aega veeta, sest tänulikud väsinud koerasilmad sulatavad ka kõige jäisema südame.
Millist trenni tehakse, et sellel alal hea olla?
Veokoeraspordi treeningud koosnevad kahest poolest, üks on inimese füüsilise võimekuse tõstmine ja teine koerte füüsilise võimekuse arendamine. Osalt saab need kaks asja ühendada, aga kui eesmärgiks on juba tiitlivõistluste medal, siis paraku tuleb rõhuda rohkem kvaliteedile ning treenida ennast ja koeri rohkem eraldi. Kui aga eesmärgiks on mõõdukas füüsiline koormus, siis on väga hea minna sportima koeraga, kes aitab edasi liikumisele kaasa ning on ka treeningpartneri rollis.
Üks veokoeraspordi liikidest on suusatajavedu. Mida see endast täpsemalt kujutab?
Suusatajavedu on välja arenenud pulkaveost, mis kujutas endast jäiga ühendusega 1-3 koera külge rakendatud madalat kelku, mille taga oli omakorda inimene, keda ühendas kelguga liin (nöör, köis vms). Nii käidi jahil, transporditi lapsi või ka lihtsalt kaupu. Tänapäeval on pulka kasutusel ka võistlusklassina, kuid selle suurem populaarsus piirdub Skandinaaviaga ja valdavalt isegi Norraga.
Suusatajaveo puhul on aga kelk ja jäik ühendus ära jäetud ning suusataja on ühe või kahe koeraga ühendatud liini abil, koera ülesandeks on joosta ette antud distants võimalikult kiire ajaga ning suusataja saab sellele kaasa aidata oma suusatamisega.
Kui kellelgi tekib huvi suusatajaveoga tegeleda, siis millest peaks alustama?
Suusatajaveoga tegelemise eelduseks on mingigi tasakaal suuskadel, nii et kaval on enne koera ette rakendamist korra proovida, kas niisama suuskadel püsimine on ikka meeles. Sealt edasi on juba lihtne, varustuse poolest on vaja koerale trakse või spetsiaalseid rakmeid (palun ära rakenda koera kaelarihmast!) ja pikemat jalutusrihma, mille saaks endale ümber talje siduda ning mis jätab suusataja ja koera vahele vähemalt 2,5 m distantsi.
Kui esimesed katsetused tehtud ja huvi püsib või kui tead kohe alguses, et tahad asjaga rohkem tegeleda, siis tasub hankida spetsiaalne varustus (vöö+liin+veorakmed), millega saab tutvuda Non-stop dogwear’i veebilehel ja sealt leiab ka juba kontaktid edasiseks tegutsemiseks.
Koera varustusest rääkides ei saa jätta mainimata, et minu jaoks on saanud asendamatuks vöö, mille külge koer kinnitada, ma kasutan seda alati, kui on vaja koeraga rihmastatult liikuda ning soovitan ka kõikidele teistele. Peamine eelis on see, et nii jäävad käed vabaks kõige muu jaoks ja kui koer juhtub tegema äkilisema sööstu, siis on teda lihtsam peatada ja käsi ei saa ka haiget.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: Sigrit Keerd
Ott Kiivikas soovitab: 5 positiivset harjumust, mida oma ellu juurutada