Kristiine Miilen unistab EM-i finaalturniirist

Kristiine Miilen alustas võrkpalliga kolmandas klassis. Sellest hooajast mängib ta Prantsusmaa klubis Terville Florange nurgaründaja positsioonil. Eesti täiskasvanute koondise ridadesse kuulub Kristiine 2016. aasta kevadest.

Mis oli sinu jaoks viimaste koondisemängude kõige eredam hetk?

Pole kahtlustki, et Eesti-Tšehhi mängu viimased punktid. Olime viiendas geimis 11 : 13 taga, aga olime enesekindlad ja uskusime, et võime selle mängu võita. Kalevi spordihall, publik seisab püsti, pool saali on sinisärkides, plaksutavad, karjuvad „Eesti-Eesti!“ – sellistel hetkedel saad aru, miks sporti teed…

Kas koondiselaagrites on sul kindel toanaaber?

Toanaaber on algusest peale olnud temporündaja Liis Kullerkann. Mu esimeses koondiselaagris astus tuppa üks pikk blond tšikk, kellele ma polnud varem teregi öelnud. Nüüd oleme kogu aeg ninapidi koos, treenerid kutsuvad meid vahel Tikuks ja Takuks. Liis on sõbralik, sihikindel ja toetav ega ütle kunagi kellelegi halvasti.

Kus oled mänginud suurima publiku ees?

Naiste võrkpall on Prantsusmaal üsna populaarne ja mängudel käib rahvast küll, kuigi paljud saalid on pigem väikesed. Kõige suurema publiku ees mängisin eelmise aasta novembris Prantsusmaal Mulhouse’is, kus oli 3200 inimest.

Mis on kolm kõige positiivsemat asja tippvõrkpalluri ametis? 

Igal aastal tutvud paljude uute toredate inimestega. Mulle makstakse asja eest, mida ma tõesti armastan. Lõunauinakud.

Kui peaksid üheks päevaks vahetama kohad mõne Eesti tippsportlasega, siis kellega?

Tennisefännina arvan, et Anett Kontaveidiga. Lisaks sellele, et ta on suurepärane sportlane, meeldiks mulle visata pilk glamuursesse tennisemaailma ja selle telgitagustesse. Miks mitte kohtuda ka mõne tenniselegendiga.

Kes Eesti meeste koondisest on sulle kõige rohkem muljet avaldanud?

Eks ikka minuga samal positsioonil mängiv Robert Täht. Tunnen kohati temaga sarnasust – mõni aasta tagasi oli ta see vend, kes läks igat palli täiega kolme meetrisse lööma, aga nüüd mängib palju targemalt ja mitmekülgsemalt. Temalt on palju õppida. Samuti oleks äge mängida koos Kert Toobali naissoost variandiga.

Kas oled ebausklik? Kui jah, siis kas sul on mõni talisman või rituaal?

Mitte eriti. Kui seda võib rituaaliks nimetada, siis enne koondisemänge palun alati Liisil endale patsid teha. Mitu aastat kandsin igal mängul Eesti lipuvärvides käepaela, aga see traditsioon on unarusse jäänud.

Kui sa ei oleks võrkpallur, siis mis alal tegutseksid?

Oleksin ratsutaja, sest tegelesin sellega enne profiks saamist pikalt ja pühendumisega. Peale võrkpallurikarjääri lõppu tahaksin kindlasti osta endale hobuse. Vahel naeran, et võrkpalliga teenin raha ja ratsutamisega hakkan kulutama. Ka tennis meeldib mulle tohutult. Mu väike vend käib tennisetrennis ja olen vahel nii kade, et miks mina tennisist ei ole. Soovitan kõikidel sportlastel lugeda Andre Agassi raamatut „Avatult“. Vahel, kui on olnud mõni väga halb mäng või trenn, siis on see raamat teraapia eest – nothing worth having comes easy.

Kas sul jääb aega tegeleda ka mõne hobiga?

Hooaja sees on päevad üsna üksluised ja millegi erilisega ma oma aega ei sisusta, aga olen üsna lummatud fotograafiast. Pildistan sõbrannasid ja jälgin tipptegijate tegemisi. Eriti meeldivad mulle spordi- ja pulmafotod, sest neilt leiab palju eri emotsioone. Üks lemmikuid on Joosep Martinson, kelle pildid avaldavad mulle tõesti muljet.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Gertrud Alatare / erakogu