Kristo Elias: inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi | Sportland Magazine

Jaga „Kristo Elias: inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi“

Kristo Elias: inimene ei ole looduse valitseja, hoopis vastupidi

Loodusajakirjanik Kristo Elias teab väga hästi, et inimene ei saa ilma looduseta eksisteerida. Kahjuks näitavad paljud märgid, et inimkonna tohutu areng ei ole loodusele hästi mõjunud. Me kõik peaksime midagi ette võtma, et loodust säästa.

Kristo on pärit Raplamaa metsade vahelt, kus ta koos ema-isa ja õe-vendadega kodutalus elas. Uksest välja minnes sattus seal kohe looduse keskele. Tema lapsepõlves ei olnud internetti ega nutitelefone ja nii tuli lastel endale ise tegevusi välja mõelda. Kristo meenutab, et talle meeldis vendadega onni ehitada või rattaga ringi sõita, aga samuti üksi metsas marju ja seeni korjata.

Juba lapsepõlves sai alguse armastus ja austus looduse vastu. Kristo meelest ongi just austus looduse vastu väga oluline. „Olen jäänud äikesetormi kätte ja metsa ära eksinud – sellistel hetkedel saad aru, et inimene ei ole looduse valitseja, vaid kokkuvõttes on loodus tugevam ja valitseb sind,“ ütleb ta.

Kristo EliasOsake loodusest

Seitse aastat on mees tegutsenud loodusajakirjanikuna ja puutub üha rohkem kokku teemadega, mis panevad teda looduse pärast muretsema. „Loodusinimestega ja teadlastega suheldes kuulen pidevalt, mida inimkonna tohutu areng on loodusega teinud. Kahjuks on märgid pigem halvemuse poole,“ tõdeb ta. „Loodusel ei ole oma advokaati, kes suudaks tema olukorda meile selgitada ja muresid edasi kaevata. Selge on see, et mitmekesine loodus on järjest haavatavamas seisus ja inimtegevuse tõttu suurte muutuste teel. Me ei tea, kuhu see välja viib, aga peame olema valmis halvimaks. Seetõttu on minu missioon näidata ja selgitada, et inimene peab loodust enda ümber hoidma, sest ilma looduseta pole ka inimest,“ lausub Kristo.

Tema meelest on väga oluline teadvustada, et loodus ei ole lihtsalt mingi koht, kuhu sa lähed vahel telkima, jooksma või rattaga sõitma. Loodus on inimese jaoks vajalik kogu aeg ja igal pool. „Me oleme osake loodusest, me ei saaks ilma looduseta hingata ega elada. Peame kõik olema loodushoidlikud,“ leiab ta.

Matkal Nõva kandis

Palju sõltub tarbijast

„Olen palju tegelenud prügiteemaga. See, kuidas me tekitame prügi ja raiskame ressursse, on tegelikult hoomamatu,“ tõdeb ta. Kristo soovitab igaühel selle peale mõelda.

Alustada võib lihtsatest asjadest nagu prügi sorteerimine, kasutatud asjade taaskasutusse viimine ning kile ja plasti tarbimise vähendamine. Iga ostuga ei pea kaasa haarama kilekotti, selle asemel võiks kasutada riidekotti. Samuti ei pea igat puu- või aedvilja eraldi kilekotti panema. Kui on valida kahe samaväärse toote vahel, millest üks on pakitud mitmesse pakendisse ja teine on ühes pakendis või üldse pakkimata, siis võiks eelistada viimast.

„Räägitakse, et 50 aasta pärast on ookeanis plasti rohkem kui kalu. Me võime mõelda, et see pole meie probleem, aga tegelikult on,“ leiab Kristo. „Õnneks on paljud tootjad seda probleemi teadvustanud ja teevad kampaaniaid, aga kokkuvõttes algab kõik tarbijast. Tarbija peab soovima ja andma märku, et ei taha kasutada plasti ja kilekotte,“ usub ta.

Kristo EliasVähem on rohkem

Muret teeb ka see, et tarbimine suureneb pidevalt ja kulutab aina rohkem loodusressursse. „Kui palju tarbitakse, siis peab ka pidevalt juurde tootma. See kõik tuleb looduse arvelt ja jätab jälje. Meie igapäevased tegevused, ükskõik kui tühised, mõjutavad loodust suurel määral. Kui anname endale aru ja mõtleme, millest mingi asi on tehtud ja kust see on tulnud ning teeme teadlikke valikuid, siis saame teha loodust säästvaid otsuseid,“ arvab ta. „Olen ka olnud noor ja tarbinud kiirmoodi, aga olen aru saanud, et odavatel toodetel ei ole mõtet. Pigem osta hea asi ja kanna seda kaua, see on igatpidi kasulikum. Mul on Timberlandi saapad, mida olen kandnud seitse aastat, ja need püsivad siiamaani,“ toob ta näiteks. „Tähtsad on teadlikud valikud – pigem vähem ja kvaliteetselt kui rohkem rämpstooteid, mille sa varsti ära viskad,“ lisab ta.

Osooni võttegrupiga Emajõel
Osooni võttegrupiga Emajõel

Tuleb rääkida ja teha

Kristo on kindel, et igaüks on võimeline looduse heaks midagi ära tegema, kui ainult tahab. Sealhulgas on oluline rääkida. „Kui sina sorteerid prügi ja sellest räägid, siis hakkab võib-olla sõber seda samuti tegema, siis juba tema sõber jne. See on nagu teadlikkuse kett või ahelreaktsioon. Väga paljud inimesed võib-olla ei teagi, et midagi on halvasti, sest neile ei ole kunagi sellest räägitud. Seega, kui sina tead ja tunned muret, siis räägi teistele ka,“ soovitab Kristo.

Tema sõnul on samuti palju võimalik ära teha, osaledes projektides ja algatustes (nagu maailmakoristuspäev) või ise mõne ideega välja tulles. „Näiteks 18-aastasel hollandlasel Boyan Slatil tuli kuus aastat tagasi idee, kuidas ookeane prügist puhtamaks teha. Ta mõtles välja tehnoloogia, mille abil prügi sõeluda, ja see on nüüd juba kasutusele võetud,“ teab Kristo. „Me oleme tegelikult ju nutikad ja meil on võimalik välja mõelda, kuidas loodust vähem häirida,“ usub ta.

Kvaliteetaeg looduses

Kristo on kindel, et looduse tähtsust inimese jaoks ei ole võimalik alahinnata. „Kui veedad aega looduses, siis see on tervisele kasulik, erinevalt betoonseinte vahel veedetud ajast. Loodusel on tervistavad omadused ja kui sa viibid sageli värskes õhus, siis jääb sul võib-olla nii mõnigi haigus põdemata või sa ei pea haigestudes nii palju ravimeid võtma,“ usub ta.

Loodusjakirjaniku töö viib teda õnneks sageli nelja seina vahelt välja, aga ka vabal ajal seab mees sammud loodusesse. „Elan Nõmmel, läheduses asuvad männimetsad ja Pääsküla raba. Käin sageli lapsega rattaga sõitmas või koeraga jalutamas ja hingan sisse männimetsa õhku. Väga mõnus,“ ütleb ta. Vahel tõmbab ta jalga tossud ja läheb jooksma. „Mulle meeldib joostes kuulata podcast’e. Jooksutrenn viib argimured eemale ja on vaimule kasulik.Sa ei mõtle sel ajal probleemidele, vaid saad korraks teha n-ö restardi. See on kvaliteetaeg iseendaga,“ tõdeb Kristo.

Start igasuvisele rattamatkale rongijaamas
Start igasuvisele rattamatkale rongijaamas

Traditsiooniks on rattamatk

Suvel, kui on rohkem vaba aega, käib ta koos sõpradega matkamas. Traditsiooniks on saanud nädalane rattamatk, mis on viinud Eesti eri paikasesse, aga ka lähimate naabrite juurde. „Ahvenamaa on ideaalne ratturite saarestik: seal on väiksed kivised saared, mille vahel käivad tasuta praamid. Seal on võimalik sattuda saarele, kus elab ainult üks inimene. See asub Eestile nii lähedal, aga on ometi nii teistmoodi. Või tohutult pikad ja ilusad Läti liivarannad, kus asustust ei olegi. Või Ida-Soome järvedemaa, kus järvedel käib veel kõvem elu kui mandril,“ kirjeldab Kristo rattamatkadel kogetut. „Püüame vältida asulaid ja linnu, võtame kogu söögi ja vajaliku kraami kaasa ja elamegi ainult looduses. Sõidame 70–100 km päevas, aga eesmärk ei ole liikuda kindlasti punktist A punkti B. Kui mõni koht tundub huvitav, siis teeme seal lühema või pikema peatuse. Oluline on see, mida me näeme ja kui mõnus meil olla on,“ lausub Kristo.

Tekst: Merilin Piirsalu

Fotod: Marleen Muhuste / erakogu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Sportland Teami võrratu spordiaasta

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus