Kuidas läks hea eeskuju saadikutel Ironman 70.3 Otepää triatlonil? | Sportland Magazine

Jaga „Kuidas läks hea eeskuju saadikutel Ironman 70.3 Otepää triatlonil?“

Kuidas läks hea eeskuju saadikutel Ironman 70.3 Otepää triatlonil?

Laupäeval toimus IRONMAN 70.3 Otepää poolpikk triatlon, mille individuaaldistantsil läks starti üle 600 osaleja. Nende seas ka neli julget, kes Sportlandi toel ennast nii pikal triatlonil esimest korda proovile panid.

Liis Puidak, Kairi Marie Riigor, Valdo Põder ning Lembit Arikainen valmistusid alates jaanuarist Ain-Alar Juhansoni näpunäidete järgi IRONMAN 70.3 Otepää triatloniks, et ujuda 1,9 km, sõita 90 km rattaga ning lõpetuseks joosta 21,1 km. Kõik nad on veendunud, et see ei jäänud nende viimaseks triatloniks.

Poole aastaga ujuma

Kõige suurema väljakutse ees oli projektiga alustades kahtlemata Liis Puidak, kes tol hetkel ei osanud veel ujuda. Sihikindlus viib aga eesmärgini ja Liis oli valmis Pühajärves oma suurele katsumusele vastu astuma. „Umbes kolm nädalat tagasi esimest korda avavette minnes ja seal 10-20 m suure surmaga ujuda proovides ei uskunud kuidagi, et ujumine päriselt tehtud saab. Siinkohal aitäh kõigile, kes minusse sellele vaatamata uskusid, mind juhendasid ja oma aega projekti õnnestumisesse panustasid,“ tänab Liis.

„Ujudes õige suuna hoidmine ja nii paljude inimestega korraga vees olla oli päris harjumatu. Samaaegselt oma rütmi hoida, suunda vaadata ning kümnete käte ja jalgade vahel leida koht, kus ise liikuda, tundus päris õudne,“ meenutab ta oma kogemust ning lisab, et on tegelikult oma ujumise tulemuses isegi natukene pettunud. „Tegin liiga suure ringi, vahepeal ka sakke ja ujusin GPS-i järgi lõpuks 1900 asemel kokku 2471 meetrit, mistõttu läks minu ujumise aeg väga pikaks. Eks võistlusnärv ja rahvamass tekitas minus vees olles omajagu segadust ja ebakindlust,“ räägib Liis, kuid kinnitab samas, et suures plaanis oli emotsioon väga positiivne ning ta jäi oma tulemusega rahule. „Üllatav oli see, et mõte: miks ma siin olen, ei tabanud kordagi. Pigem süvenes veendumus, et igal juhul tahaks teha uuesti ja paremini.“

Uued suured sihid

Liis usub, et Otepää võistlus ei jää talle kindlasti viimaseks. Tegelikult osales ta koos Kairi Mariega juba pühapäeval n-ö taastava treeninguna Telia lühitriatlonil​. „Emotsioon, mille triatloniga kaasnev melu annab, on väärt iga pingutust ning tunne, mis finišijoont ületades tekib, on kirjeldamatu. Kindlasti tahaks teha järgmisel aastal uuesti Otepää 70.3 ja parandada oluliselt enda aega, lähimas plaanis on osaleda Tallinna täispikal võistkonnaga. Võimalusel proovime suve jooksul osaleda ka väiksematel võistlustel ja mine tea, ehk järgmisel aastal ka täispika läbimisele mõelda,“ on Liis seadmas uusi sihte.

„See projekt on osutunud palju enamaks kui lihtsalt Otepää 70.3 läbimine. Kogu tekkinud toetajaskond, nõustajad, ülikannatlikud juhendajad, uued sõbrad, kogemused, pisikesed eneseületused treeningutes – see on ikkagi elustiil ja kogukond, mis endasse haarab ja kust enam väga välja ei tahagi pääseda,“ võtab ta kokku.

Suur spordipidu 

Ka Kairi Marie jäi Otepää triatloniga väga rahule – nii enda soorituse kui kogu üritusega. „See on suur spordipidu, mis on väga hästi korraldatud ja kus kõik on väga toetavad ja elavad kaasa, isegi need, keda sa veel ei tunne,“ kiidab naine. Võistlusele tagasi vaadates tunnistab ta, et kõige keerulisem oli ujumine, sest vette lasti küll nelja kaupa, aga ikka oli liiga palju inimesi koos ja alguses oli raske ujumisega järje peale saada. „Alles kolmanda poi juures sain oma rütmi tagasi ja rahulikult ujuma hakata. Samas osutus oodatust palju lihtsamaks jooksmine. Olin valmis, et see saab olema üks kannatuste rada, kuna eelnevalt on juba ujutud ning 90 km ratast sõidetud, kusjuures Otepää rada ei ole ju teps mitte kergete killast. Tundsin end terve jooksu ajal väga hästi ja lõpetasin kogu võistluse suurepärase tundega,“ on Kairi Marie õnnelik.

Ta tõdeb kokkuvõtteks, et õppis tänu sellele projektile kindlasti aega paremini planeerima. „Kardinaalselt see ilmselt mu eluviisi ei muutnud, küll aga olen veidi oma töökoormust vähendanud, et saaks rohkem aega perele, sõpradele ja spordile pühendada.“

Triatlonil plaanib ta edaspidigi osaleda. „See on lihtsalt nii äge ja sealt tulevad ainult positiivsed emotsioonid, nagu tegelikult ka teistelt spordialadelt,” kinnitab ta.

Kõik ongi võimalik

Valdo Põder on samuti kindel, et Otepää ei jää tema viimaseks triatloniks. „Sportida on lahe ja miks mitte teha triatloni. Olen läbi selle saanud palju uusi tuttavaid ja kus mujal ma nendega ikka kohtun kui võistlusrajal. Jäin osalemisega väga rahule, võistlus oli väga hästi organiseeritud ning osalejana sain osalemisele keskenduda,“ ütleb ta. „Üllatas kõige rohkem ujumise üsna hea aeg. Ka rattasõit läks oodatust veidi kiiremini. Raskeks osutus aga jooksmine, eriti teine ring, aga eks olin kahel esimesel alal end veidi rohkem ära küpsetanud kui oleks pidanud,“ vaatab ta võistlusele tagasi.

„See projekt on olnud väga lahe ettevõtmine. Olen ehk kõige rohkem õppinud aja planeerimist ja prioriteetide seadmist. Kuna Otepää oli minu peamine eesmärk, siis olen treeninguteks pidanud rohkem aega leidma ja paljud muud hobid-tegevused jäid selgelt tahaplaanile. Kaasteeliste peale vaadates sain aru, et tegelikult ongi kõik võimalik. Kui Sa ikka pingutad eesmärgi saavutamise nimel, siis on inimene võimeline ka uusi oskusi omandama. Vaadake Liisi! Ma usun, et tema on selle projekti kõige suurem võitja ja selle aasta suurim eeskuju,“ arvab Valdo.

Korralik õppetund

Lembit Arikainen on samuti siiralt tänulik, et sai võimaluse selles karussellis osaleda, kuid kahjuks lõppes tema teekond sel korral esimese alaga „Nimelt sain võistlussituatsioonis teiselt ujujalt jalaga löögi vastu alalõuga, mis hingamise ja ujumisrütmi täiesti segamini ajas. Proovisin küll taastuda ning end kramplikult pinnal hoida, kuid paanilisest hingamisest ja liigsest rabelemisest tõmbus vasaku reie sisekülg krampi. Sellest sattusin omakorda segadusse, mis ei jäänud märkamatuks ka päästjatele, kes andsid mulle vilega märku ning ujusin nendeni.

Pettununa ja segaduses ei kuulanud ma täpselt nende poolt antud juhiseid. Arvasin, et kui võtan poist või paadist kinni ja seal ripun, on minu võistlus läbi ning kuna vajasin pinnal püsimiseks siiski kõrvalist tuge, polnud mul teist valikut ja otsustasin võistluse pooleli jätta,“ kirjeldab Lembit. „Hiljem selgus, et oleksin võinud veidi aega rippuda, end koguda ning siis jätkata, kuid oli juba hilja, sest päästjad sõudsid kalda poole ning mina lohisesin sabas. Sain korraliku õppetunni, et algajal ei tasu kõige lühemat rada püüdma minna. Oleksin ma ujunud paar meetrit väljaspool, oleks mul vaba vesi olnud,“ võtab Lembit tulevikuks tarkuse kaasa, sest plaanib kindlasti triatlonirajale naasta. „Tulemus jäi ju saavutamata. Suve jooksul toimub üle Eesti erinevaid triatloneid ning üks-kaks väiksemat plaanin siiski läbida, 4.08 kavatsen IRONMAN Tallinnal melu mõttes osaleda 4.18.4 triatlonil ning muidugi olen järgmisel aastal Otepääl kohal revanši võtmas!“ lubab ta.

Tekst: Merilin Piirsalu
Pildid: erakogu / Ergo Kukk / Maanus Kullamaa

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Jalgpallurid on MM-il parimas vormis

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus