Kunnar Karu: Türgi – kõndides piiri peal | Sportland Magazine

Jaga „Kunnar Karu: Türgi – kõndides piiri peal“

Kunnar Karu: Türgi – kõndides piiri peal

Türgis on poliitiliselt rahutud ajad, kuid see ei sega nautimast loodust ja kohalikke mägesid. Oma hiljutistest matkakogemusest kirjutab Nipernaadi reisiklubi matkajuht Kunnar Karu.

Mõne aasta tagune Türgi külastus ning Ararati mäel alguse saanud pantvangidraamast napp pääsemine – see ei unune mul vist mitte kunagi. Päev enne seda, kui me Ararati mäele jõudsime, langesid pantvangi kolm Saksa mägironijat. Me oleksime päev hiljem olnud samas laagris. Meid säästis vaid 20 km kaugusel hotellis viibimine ning otsus enne mäkke minekut hotellis välja puhata – paganama hea otsus! Õnneks meiega midagi halba ei juhtunud ning tänutäheks nägime Türgi mägesid, mida me ilmselt poleks kunagi näinud, kui Araratilt ei oleks kõiki turiste sekundiga sõjaväe poolt minema saadetud. Õnneks saadi sakslased kolm kuud hiljem pantvangist kätte – seega lõpp hea kõik hea.

Türgi

Olukord on ebastabiilne

Seekord viisid matkaplaanid meid Iraani piirialade asemel Süüria piiri lähistele – olime sealt vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Türgis olid ja on ärevad ajad, märksa segasemad kui meie seda Põhja-Euroopas ette kujutame. Riigis on palju probleeme ning nende lahendamise asemel tegeletakse pigem nende usina edasi lükkamisega – olukord riigis nii Süüria kui ka Iraani piiri ääres on äärmiselt ebastabiilne, riigi majandus on kriisis – 350 euro suurune keskmine palk riigis, kus kehtivad Eestist kõrgemad kütusehinnad, töökohtade puudus, kinnisvara hinnad laes jne jne. Probleeme jagub!

Elu piiri ääres on kohalike sõnul rahutu – kord nädalas lõhkeb Süüria piiri ääres vähemalt mõni lõhkekeha, mis on suunatud kohaliku sõjaväe või politsei vastu. Selline info ei tee meelt rõõmsaks. Seda enam, et vaid mõni aeg tagasi sõitsid Türgi linnades tankid kui riigivõimu vahetust katsetati. Ning enam kui 60 000 inimest pandi vangi – ilmselt kõik need, kes arvasid teisiti kui suured pealikud riigis. Meie reis möödus õnneks rahulikult, jätamegi nüüd riigikorra ja …

Türgi

… siirdume mägedesse

Aladaglari looduskaitse ala Tauruse mäestikus on täiesti omanäoline koht – meenutades suuresti Alpe, vähemalt talvisel ajal kui seal on Euroopas populaarne suusatuuring täies hoos. Kevade tulles ja lume sulades, hakkavad välja paistma ka moreeniväljad. Meie külastuse ajal oli 2/3 lund, 1/3 moreeni ning kogu piirkond oli kangesti Alpide moodi – seda enam – kõrguski ju suhteliselt sarnane – vaid pisut alla 4000 meetri.

Peale 5-tunnist sõitu Ankarast jõuame hilisõhtuks kohale ning ööbime mugavas kämpingus, mida peab Istanbuli päritolu türklane. Sportlik ning külalislahke mees, kes eelistab majutada matkajaid, ronijaid, jalgrattureid ega armasta autoga reisivaid ning õhtul lõkke ääres napsu võtvaid kohalikke turiste.

Esimene matkapäev

Magame öö ära ning hommikul vara asume tõusule. Oleme optimistlikud ja loodame õhtuks esimese tipu ära võtta! Enne veel kui jalutama saame hakata, tuleb meie rendiauto Peugeot 301 maasturiks muuta, ületame või õigemini läbime mägijõe, sõidame 2200 m kõrgusele ning asume päriselt teele! Kui värske on mägedes õhk!

Türgi

Meetrid lendavad jalgade all, kuigi meil on turjal rasked matkakotid – 20+ kg kummalgi. Jõuame moreeninõlvadele ning peagi ka esimeste lumelaikudeni. Ilm hakkab halvenema – rohkearvulised pilved triivivad ringi, nähtavus väheneb olulisel määral. Aga ilm on sellele vaatamata täitsa hea! Paar tundi hiljem oleme liikumas ainult lumel – see on tõusul lihtsam kui moreeni pidi sammuda. Pikk tee on veel minna – oleme alles napilt poole peal. Ilm läheb veelgi pilvisemaks. Lai org muutub äkitselt järsuks lumeseinaks – kohati kuni 45-50 kraadi. Tundub, et hakkame vist kurule jõudma. Aga võta näpust – pilvede varjus oleme roninud valele kurule ning nüüd ei jää muud üle kui uus plaan teha.

Võtame lähima Karasay 3560 m tipu ning laskume tuldud teed tagasi. Uus laagripaik asub  3200 m kõrgusel. Algselt küll plaanisime ületada Celikbuyduran’i kuru ning peatuda sealse mägijärve ääres. Arvestades, et meil on jäänud veel vaid tunnike valget aega, ei tundu see mõistlik – pigem ebareaalne. Otsime uue koha ning leiame endale miljoni dollari vaatega laagripaiga. Paneme telgi kiirelt üles, valmistame õhtusöögi ning naudime õhtuse tee kõrvale päikeseloojangut koos topsi merlot’ga. Viskame pilgu käekellale – üllatuseks tuligi 9-tunnise liikumisega matkapäev koos enam kui 1500 tõusumeetriga. Võib rahulolevalt uinuda.

Karu Türgis

Teine matkapäev

Ärkame aegsasti ning võtame sihi Emleri 3723 m kõrgusele tipule – eilsed vead tuleb parandada. Suvisel ajal Emleri ronijad lund ei kohta – meie aga liigume täna 100% lumel. Vahetult enne tippu on lumi sulanud ning moodustanud moreenile paha jää ja lume segu. Kas nüüd saame ka seljakotist “kassid” jalga panna ja sisse õnnistada? Siiski mitte. Jätkame kuni tipuni vaid saabastega. Emler on piirkonna kõrguselt teine mägi 3723 meetriga (Kizikaya 3767 m järel). Mõni ime, et siin otsas palju käiakse – suvine marsruut on ühe päevaga tehtav lihtne matkamarsruut ning vaated üle kogu piirkonna suurepärased!

Arutame, kuhu edasi ning otsustame veel mööda mäeharja jätkata. Liigume kahe järgmise tipu suunas. Kaardi järgi neid küll eraldi tippudeks ei loeta – aga meile on need heaks ronimiseks. Mõnus harja marsruut jätkub.

Türgi

Siin balansseerid mõnusalt piiri peal – kummalegi poole ei taha sammukestki libiseda – see tähendaks sadu meetreid allapoole lendamist.

Tipukesed tehtud, võtame sihiks uuesti baaslaagri poolele naasta ning Enzeviti mäetipp ootab. Sedakorda ronime kurule ilma suurte seljakottideta, väikse 7-8 kg kaaluva seljakotiga on see märksa kergem.

Isegi vaatamata asjaolule, et iga jalajälje sisse löömiseks pean tegema kolm lööki jalaga – energiat kulub armutult – on see meeletu kergendus!

Jõuame taaskord Karasay mäetippu – tuttav mäetipp juba eilsest. Aga seekord ei jää me siia peatuma, vaid liigume edasi. Laskumine, tõus, laskumine, tõus – tunnike hiljem seisame Enzevit (3540 m) tipus. Siitki on suurepärased vaated kogu piirkonnale ning veelgi edasi. Siin on sadu mägesid, mis kõik kutsuvad ronima.

Laagrisse jõudes on kellal taaskord 9,5 matkatundi. Et mitte langeda rutiini ohvriks, ei keeda me mitte teed, vaid kisselli. Sööme õhtust ning läheme aegsasti magama. Tormipilved lähenevad – taevas on tumesinine nagu oleks mõni kohalik kirjanik tindipoti taevasse laiali ajanud.

Ei saa veel sõba silmale, kui totaalne tuulevaikus asendub äkitselt koleda tormituulega. See meenutab meile eelmisel sügisel läbi elatud Argentiinat. Kas tõesti on see „Veiko karma“, küsib mu telgikaaslane Veiko Orn. Tahaks loota, et mitte. Tõmbame riided selga, pealambid pähe ning tuult trotsides paneme telgi pingutusnööridele kõikjale veel kive juurde, et telk paigal püsiks.

Türgi

Kolmas matkapäev

Kell on 6 – ärkame. Telk on alles, suurem tuul vaibunud – õnneks. Sajab lörtsi ning taamal paistavad veelgi tumedamad pilved. Otsustame lahkuda kuniks veel nähtavust on ning ilm päris kazbekkis veel ei ole. Seda enam – pidime niikuinii alla minema ning sellise ilmaga enam ülespoole nagunii ei lähe. Telk ligumärjalt kokku, asjad seljakotti ning asume teele. Laskume 1,5 tundi autoni – 1300 m laskumist tuli tänu lumekeeltele ootamatult hea hooga. Tehtud! Sõidame edasi Kapadookiasse, kus ootavad meid maa-alused linnad, mis olid mõeldud varasemalt 8000 ning 10 000 inimesele, kaljudesse uuristatud iidsed elamised on kümnete meetrite kõrgusel maapinnast, loodetavasti ka hea söök ning päike. Peale ronimist oleme kaks päeva puhkust loodetavasti auga välja teeninud!

Mõni päev hiljem jõuame tagasi Ankarasse – ilm on Eestiga vahetusse läinud – Tallinnas +23, meil Ankaras +11 ning laussadu. Seekord jäid liivarannad vahele, aga puhkus Türgis oli siiski vägagi nauditav ning seda isegi piirialadel liikudes!

Tekst: Kunnar Karu

Fotod: erakogu

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Järgmine postitus:

Säravad väljapaneku spetsialistid Camilla ja Siret

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus