Maastikujooks on nagu pidev seiklus

Eesti maastikujooksude osalejaskond kasvab aasta-aastalt, üha enam on kalendris ahvatlevaid võistlusi nii kodumaal kui ka lähisriikides. Uurime Eesti maastikujooksjatelt, mis sümpatiseerib ja miks valitakse maateel jooksu asemel loodus.

Kadi Taalberg on uusi elamusi jahtiv jooksuharrastaja, kes eelistab joosta maastikul. „Üks peamisi põhjuseid on ilmselt see, et alustasin lapsepõlves sportimist orienteerumisega. Olen pärit Põlvast, kus orienteerumine oli ja on väga au sees. Põlva on ilusas kohas, maastik on meeldivalt vahelduv. Sealt see armastus tuli,“ räägib Kadri. „Teine põhjus on liigesed. Ma pole just kerges kaalus ja maastikul liikumine on liigeste jaoks oluliselt säästvam. Maalähedasemas kohas sörkides kuuleb ka linnulaulu, rähni toksimist või ritsikate siristamist. Kui oled maastikujooksu sõber, siis sa ei karda väikseid radu, pigem need kutsuvad. Saad avastada uusi kohti.”

Pidev seiklus

Valdo Jahilo on protsessi nautiv harrastaja, kelle sõnul on maastikujooksul palju võlusid. „Maastikul on jalgealune oluliselt pehmem ja seega ka liigesesõbralikum. Teiseks viivad asfaltteed tavaliselt punktist A punkti B – ehk sinna, kuhu inimesed on soovinud. Maastikul on võimalusi oluliselt rohkem – seal valid raja ise, valikuid on kümneid, kui mitte sadu. Alati ei pea ka rajale jääma, vaid võib kõrvale astuda ning ise ümbrust avastada, olla esimene,“ kiidab Valdo. Talle meeldib ka see, et tingimused võivad kiirelt muutuda. „Rada võib olla kuiv, saepurune, kruusane, mullane, porine, märg või juurikane, viia sind mägedest üles või alla. Ja seda kõike ka ühe ja sama jooksu juures. Kunagi ei tea, mis kurvi või künka taga ees ootab. See on nagu pidev seiklus, mis üllatab ja sunnib jooksjat kogu aeg muutusteks valmis olema,“ teab Valdo. „Sageli võib maastikujooksust saada elamuse juba looduse ilust, võrratutest vaadetest, hetketest. On suur vahe, kas joosta neist mööda või neist läbi või sõna otseses mõttes neis sees. Kindlasti on maastikujooks ka füüsiliselt veidi nõudvam ja ka arendav, kuna loodusega tuleb pidevalt kohaneda ja vaadata, kuhu jalg maandub,” arvab ta.

Looduses vaim puhkab

Pärtel Piirimäe, kes nimetab end sportliku eesmärgiga harrastajaks, jookseb olude sunnil sageli asfaldil, aga eelistab maastikul jooksmist. „Pehme pinnas põrutab vähem jalgu ning taastumine on kiirem. Olulisem põhjus on aga see, et looduses joostes puhkab vaim pidevalt ümbritsevast tehnilisest keskkonnast. Seetõttu teen kõik pikemad jooksud võimalusel linnast väljas. Tartu lähedal on lemmikuks Vooremäe künklikud ja kohati üsna tehnilised rajad, kus käin sügisel-kevadel pea igal nädalavahetusel. Aastas paaril korral käin mujal Euroopas pikematel ja mägisematel maastikujooksu võistlustel,” ütleb ta.

Valikuvõimalusi on piiritult

Millised on aga tänavused eredaimad maastikujooksu elamused? Kadile jättis väga hea mulje Soomes toimunud 10 km Bodom Night Trail Run. „Üli kihvt jooks Helsingi külje all Nuuksio rahvuspargis. Absoluutselt kõikidele maastikujooksu sõpradele soovitan! Passisin juba mõnda aega, kus saaks joosta toredat maastikujooksu, kus on ka kõrguste vahesid. Soome on mugavasti lähedal, osavõtumaks mitte väga kallis ja osavõtjate arv tundus olevat samuti mõistlik. Mul on massiürituste ees väike aukartus ja meeldivad pigem väiksema osavõtjate arvuga üritused,“ tunnistab naine.

Valdo tõdeb, et häid jookse on palju. „Eesti Maastikumaraton, Tallinn City Trail, Suusahullude öine jooks Kekkose radadel, Vooremäe 1000 tõusumeetriga maastikujooks, Sportland Kõrvemaa kevadjooks,“ loetleb ta. „Kõrvemaa puhul oli mul mõneaastane osaluspaus ja jooks üllatas uue rajavalikuga väga positiivselt. Maastikujooks peab olema mõõdukalt raske – teinekord lisab heale enesetundele õige emotsiooni just teadmine, et suutsid raskused ületada ning end piisavalt tagant sundida. Väike masohhism on siia sisse kirjutatud, selleta ei saa. Seda magusam on enesetunne üle finišijoone jõudes,” kommenteerib Valdo.

Pärtli meeldejäävaimaks elamuseks oli 172 km pikkuse ja 10 000 tõusumeetriga UTMB (Ultra-Trail du Mont-Blanc) läbimine. „Tegemist on ääretult võimsa, kauni ja mitmekesise rajaga läbi kolme riigi, mis paneb proovile nii keha kui ka vaimu. Põnev oli Eestis korraldatud 101-kilomeetrine Taliharja Vanakuri – pikk öine jooks talvistes oludes oli mulle esmakordne kogemus,” lausub jooksumees.

Mis teeb jooksu meeldivaks?

Kadi sõnul teeb maastikujooksu meeldivaks maastik ise. „Meenutades öist maastikujooksu Soomes, siis korraldus oli väga super. Vaatamata pimedusele polnud kordagi probleemi, kust rada läheb, väga hästi tähistatud. Pean tunnistama, et omal ajal olen teinud väga olulise investeeringu ja soetanud korraliku pealambi. Aga see tasub ka ennast tuhandega ära,” kiidab naine.

Valdo tõdeb, et finišiprotokollide järgi pole ta kunagi olnud teab mis nobe. „Jooksen rohkem iseenda rõõmuks. Lõpuajast olulisem on alati protsess ja teekond, väikesed võitlused ja võidud iseenda üle ning teadmine, et suutsin seda teha. See loobki kvaliteedimärgi,“ ütleb ta ja lisab, et jooksu teeb meeldivaks ka õige varustus. „Head ja usaldusväärsed korraliku mustriga maastikutossud näiteks. Pisiasjad loevad ja loovad terviku.“

A ja O on jalanõud

Maastikujooksujalatsid peavad olema kerged, hästi haakuvad ja vettpidavad. Ainult asfaldile mõeldud jooksujalats maastikule ei sobi. Maastikujalatsi tallamuster on märksa agressiivsem kui asfaldijooksu jalatsil, mis on ennekõike oluline keerulisel pinnasel tõusudel ja laskumistel. Samuti on nende konstruktsioon tunduvalt jäigem, mis aitab vältida vigastusi, tugevam tallamaterjal kaitseb ka võimalike torgete eest.

Head maastikujooksu jalatsid on valmistatud pealt mustust hülgavast materjalist ning enamlevinud on kiirpaelutuse tüüp, et ohtlikes olukordades paelad lahti ei läheks. Niisketeks oludeks leiab mitmeid veekindlaid Gore-Tex membraaniga jalanõusid, aga kui on selge, et vesi niikuinii võistlustel või treeningutel üle jalatsi ääre tuleb, siis on hea teada, et ilma veekindla membraanita jalanõu kuivab kiiremini jalas ära.

Tekst: Timmo Tammemäe