Meie parim mees Itaalias | Sportland Magazine

Jaga „Meie parim mees Itaalias“

Meie parim mees Itaalias

Intervjuu Kristjan Kanguriga leidis aset 9. oktoobril ehk neli pÀeva enne Itaalia meistriliiga hooaja ametlikku algust.

Kristjan, sul algab 12. oktoobril Itaalias koos koduklubi Varese Cimberioga uus hooaeg. Palun rÀÀgi, kuidas sinu ettevalmistus mÀnguaastaks sujus.

Valmistumine sujus enam-vĂ€hem normaalselt ja veidi teistmoodi kui tavaliselt. Peatreeneri (Gianmarco Pozzecco – toim) kĂ€ekiri on olnud selline, et oleme mĂ€nginud palju kontrollkohtumisi. Kui ma ei eksi, siis on neid olnud 12 vĂ”i isegi 13, ja mis veel kummalisem: kĂ”ik need on olnud vÔÔrsil. Lisaks on meil olnud vĂ”istkonnas palju pisivigastusi. Esimese trenni, kus kĂ”ik mehed olid rivis, tegime alles sellel teisipĂ€eval ehk vĂ€hem kui nĂ€dal enne hooaja esimest ametlikku mĂ€ngu.

Kas tiheda kontrollmÀngude graafiku ja vigastuste vahel on ka seos?

Minu arvates on. Peatreeneri soov oli ajada mehed vormi pigem mĂ€ngudega. Trenni tegime muidugi ka, aga niipalju kui mina tean, siis 80 protsenti treeneritest eelistab alguses pigem meeste vormi ajamist ja fĂŒĂŒsilise pĂ”hja ladumist, pĂ€rast seda hakatakse tasapisi kontrollmĂ€nge mĂ€ngima. Aga temal oli teine arvamus ja kardan, et see maksis meile veidi nende vigastuste nĂ€ol kĂ€tte ka.

Veidi juba rÀÀkisid oma uuest peatreenerist Gianmarco Pozzeccost, kes tundub vĂ€ga ekstsentriline tĂŒĂŒp olevat. YouTube’ist vĂ”ib leida videoklipi ĂŒhest pressikonverentsist, kus ta suurest vihast koguni nutma puhkes.

Jah, ta on ÀÀretult emotsionaalne. Tunnen teda nĂŒĂŒdseks umbes kuu aega, aga jutte tema kohta olen kuulnud ja mainet tean juba varemalt. Ta oli juba mĂ€ngumehena sihuke paras hull ja emotsionaalne on ta ka treenerina.

Ta on alati mĂ€ngijate poolt, ta hoiab meid, kaitseb meid, vĂ”tab meid enda perena. Kui trennis keegi midagi valesti teeb, siis ta loomulikult ĂŒtleb ja korrigeerib ja vahel tĂ”stab ka hÀÀlt. MĂ”istagi on ta alles noor (Pozzecco on 42aastane – toim) ja alles Ă”pib, aga siiamaani on ta mulle vĂ€ga mĂ”nusa ja positiivse mulje jĂ€tnud. Nagu ta meile kohe alguses selgeks tegi, pole ta diktaator, vaid sĂ”ber, kes ĂŒritab meid aidata.

Sinu eelmine juhendaja Luca Banchi rakendas Milanos vÀga kindlat mÀngujoonist. Kuidas on Pozzeccoga?

Tema harrastab vĂ€ga lahtist korvpalli. Annab meile palju vabadust ja teeme ĂŒpris lihtsaid asju. Teisest kĂŒljest vĂ”ime sellega veidi sĂ”rme lĂ”igata, kui liiga palju vabadust anda, siis vahel minnakse ĂŒle piiri ja hakatakse „hullu panema“.

Oled varem oma praegustest vareselastest mĂ€nginud koos Yakhouba Diawara ja veidi ka Willie Deane’iga. Kuidas su klapp hetkel meeskonnakaaslastega ĂŒldiselt on?

KorvpallivĂ€liselt on kĂ”ik tipp-topp mehed. Enamik neist on USA taustaga, nad on teadupĂ€rast head suhtlejad ja vaba kĂ€itumisega ja piinlikku vaikust ei teki. MĂ€ngulise poole pealt oleme ĂŒksteist tundma Ă”ppinud ja asjad hakkavad juba mingil mÀÀral paika loksuma. Peame veidike veel tööd tegema ja vaeva nĂ€gema. Potentsiaali ja talenti meie vĂ”istkonnas on.

„MĂ€ngulise poole pealt oleme ĂŒksteist tundma Ă”ppinud ja asjad hakkavad juba mingil mÀÀral paika loksuma.“

Milliseks su enda roll Vareses kujuneb?

VĂ”istkond on meil sĂŒnniaastate poolest ĂŒpris kogenud, mitu meest on 30aastased vĂ”i nĂ”ks ĂŒle, mina nende hulgas. See tĂ€hendabki, et meie peame meeskonda vedama. Üldjuhul peaks mu roll olema ĂŒpris sarnane, nagu see on viimastel aastatel olnud. Minu ĂŒlesanne on kaitses meeskonda veidi juhendada ja korrigeerida. Pean ka rohkem vĂ€ljaspool tegutsema, et oma vastasmĂ€ngijat veidi korvist eemale tuua.

Kas sind valiti siis meeskonna kapteniks, nagu vahepeal rÀÀgiti?

Minu teada kĂŒll mitte. Ma ei oskagi öelda, kust need jutud alguse said, arvan, et pigem fĂ€nnidelt. Meie kapten peaks olema tagamĂ€ngija Robinson ja mina vist olen tema abimees.

Sinust rÀÀgitakse siiski kui ĂŒhest Varese liidrist. VĂ€ljendub see kuidagi ka sinu elulistes tingimustes?

VĂ”rreldes esimese korraga, kui siin mĂ€ngisin, on kĂ”ik paremuse poole lĂ€inud: organisatsioon, korter, olmetingimused. Kuid mitte ainult minul, vaid kĂ”igil on vĂ”rdsed tingimused. Ühtegi halba sĂ”na mul kĂŒll öelda ei ole, et peaks, nina krimpsus, hakkama midagi taga nĂ”udma. Tippmeeskondadest ollakse Vareses ehk sammu vĂ”rra tagapool, aga see tuleneb ka asjaolust, et ĂŒks mĂ€ng on nĂ€dalas ja rahalised vĂ”imalused ei ole niivĂ”rd suured.

Varese on suurte traditsioonidega korvpalliklubi, aga oma finantsvÔimekuselt kindlasti tagasihoidlikum kui nÀiteks Milano, kus mÀngisid eelmisel hooajal. Oskad ehk kirjeldada, kuidas see organisatsioonide igapÀevaelus vÀljendub.

Kui Milano eelarve oli umbes 17 miljonit eurot, siis meie peame sel hooajal lĂ€bi saama 4 vĂ”i 4,5 miljoni euroga. JĂ€medalt vĂ”ttes kolme- neljakordne vahe, aga kindlasti tuleneb see kas vĂ”i sellest, et kontoris ei ole nii palju töötajaid kui Milanos. Seal ei teadnud ma poolte inimeste nimesid ega ka tĂ€pselt nende ametit. Tulid vastu, ĂŒtlesid tĂ€htsa nĂ€oga tere, aga see oli kĂ”ik.

Veidi kajastuvad erinevused ka meditsiini poolel. Milanos oli kolm arsti ja fĂŒsioterapeuti, siin on aga mĂ”lemat kaks. Lisaks mĂ€ngib Milano euroliigas, millega kaasnevad topeltkulud, ja lĂ”puks on vahed ka mĂ€ngijate palganumbrites. Pisikesed erinevused, aga lĂ”puks annab see kĂ”ik suure numbri kokku.

RÀÀkides Milanost, siis selle klubi kuvand tundub tiimi suursponsori Armani tÔttu ehk glamuursem kui Euroopa korvpallis tavaks. Oli see elu seal siis kuidagi uhkem vÔrreldes sinu eelneva klubikogemusega?

Nii ja naa. Loomulikult oli selliseid promoĂŒritusi rohkem, kus meid pealaest jalatallani Armani riietesse pandi. Aga eks see selline bisnis ole. Nad ĂŒritavad NBA mudeli poole pĂŒrgida – see ei ole enam ainult korvpall, vaid ka Ă€ri. Suur jumal (Giorgio) Armani on selle vĂ€ga hĂ€sti Ă€ra tajunud. Tegelikult saab ta raha, mida vĂ”istkonda investeerib, kuhjaga tagasi.

Milano on kindlasti rohkem Ă€risse segatud kui vĂ€ikene vĂ”istkond Varesest. Milanos oli minu jaoks pigem kummaline, et tegu on suure ja rahaka klubiga nii Itaalia kui ka Euroopa mĂ”istes, publikuhuvi kĂŒll oli ja saalid olid enam-vĂ€hem tĂ€is, aga inimestele 
 Ma ei saaks öelda, et nendele mĂ€ng korda ei lĂ€inud, aga nad ei ole nii kirglikud kaasaelajad vĂ”rreldes Siena ja Varesega, kus olen mĂ€nginud. Milano ongi suur linn, paljud inimesed tulevad meelelahutust vaatama, aga saalis on haudvaikus.

Ses mÔttes on Milano korvpallimaailmas ikkagi huvitav fenomen, et jalgpallikeskses Itaalias on Armani nÀol suudetud selline jÔukas toetaja vÀlja ajada. Tundub, et ka Giorgio Armani ise on suuremat sorti korvpallifÀnn.

Selles osas ei oska sulle kaasa rÀÀkida. Tean, et mĂ€ngude ajal ta kohal oli, pĂ€ikseprillid alati peas; vahel tegime omavahel nalja, et eks ta juba vana mees on – ei jĂ”ua tervet mĂ€ngu Ă€ra vaadata, siis on vahepeal hea prillide taga tukkuda. Aga nagu juba ĂŒtlesin, on tal vĂ€ga palju Àrilisi huvisid.

Varem mingitel aastatel kuulus Olimpia tegelikult AC Milani ja Milano Interi jalgpalliklubide omanikele. Tegelikult tulid nad esialgu korvpallile appi, et Milano klubi suurlinnast Ă€ra ei kaoks, aga siis tahtsid selle lĂ”puks maha mĂŒĂŒa. Armani otsis samal ajal vĂ€ljundit, et hakata oma spordibrĂ€ndi tootma ja natuke sporti investeerima. TĂ€nu sellele saigi ta klubi omanikuks.

See tĂ€hendas ka, et Armani andis pĂ€ris kopsakad summad linna esindusmeeskonnale ja linn tegi omalt poolt teene vastu, andes talle loa ehitada mingi vĂ€ga uhke hotell vĂ”i hoonekompleks sellisele alale, kuhu keegi teine varem ehitada ei tohtinud. Sihuke „kĂ€si peseb kĂ€tt“-sĂŒsteem.

JÀreldasin Armani kÔrgendatud huvi korvpalli vastu selle pÔhjal, et euroliiga kodukohtumistes oli ta alati saalis kohal.

Seda kĂŒll. Kui mĂ€ng lĂ”ppes, pidime „iumala“ ees kummardama ja kĂ€tt suruma. Ega see kĂ”ige meeldivam polnud – alandlikult tema ette minna, noogutada ja kĂ€tt suruda –, aga tĂ”epoolest, selles osas tema ees mĂŒts maha. Ei olnud vahet, kas tegemist oli suure euroliiga vĂ”i kohaliku meistriliiga mĂ€nguga, ĂŒldjuhul oli ta platsis ja plaksutas ning elas veidi kaasa ka, nii palju kui tervis lubas.

Arvatavasti on see ka ĂŒks osa tema avalikust kuvandist, et ta peab kohal olema. Ega ma tema kohta eriti rohkem rÀÀkida ei oskagi, sest isiklikku vestlust pole mul temaga kunagi olnud ega tea, kui mugavalt ta ennast pĂ€riselt korvpallimaailmas tunneb.

Kui sina ĂŒle-eelmisel suvel Sienast lahkusid, olid neil suured rahalised raskused. Eelmise hooaja jĂ€rel kuulutas klubi vĂ€lja pankroti ja langes neljandasse liigasse. Kas ise pÀÀsesid sealt terve nahaga tulema?

Ei, kaotasin laias laastus kolme kuu palga. See summa, mille nad mulle lÔpuks vÔlgu jÀid, ongi kuskile Ôhku kirjutatud. Advokaadid sellega vaikselt tegelevad ja tasapisi hoitakse ikkagi rauad tules, kuid ega vÀga palju lootust ole. Minu lohutus on, et ma pole ainuke, neid mÀngijaid, kellele kÀru keerati, on vÀga, vÀga palju.

Hoolimata sellest valiti Siena peamĂ€nedĆŸer ja president Ferdinando Minucci aasta alguses Itaalia korvpalli meistriliiga presidendiks.

Ta loomulikult teadis juba ette neid samme, mis juhtuma hakkab. Ta meelega kandideeris presidendiks, lootuses, et ehk jÀÀb ta seetĂ”ttu veidike puutumatuks. Itaalias vihkavad kĂ”ik teiste klubide bossid tegelikult Minuccit. Hoolimata sellest suutis ta presidendivalimistel koguda 17st hÀÀlest umbes 15. Selles osas saab tema puhul tuua paralleeli Berlusconiga – kĂ”ik vihkavad, aga hÀÀletavad ikkagi tema poolt.

Puutumatuks ta ei jÀÀnud, vaid vĂ”eti korralikult pihtide vahele ja pisteti vahepeal ka trellide taha. Praeguse seisuga on ta vist koduarestis, uurimine veel kestab. Olen kuulnud Siena inimeste suust, et Minucci reaalselt istubki kodus ega kĂ€i isegi toidupoes, kuna kohalikud tahavad ta nii-öelda maha lĂŒĂŒa, sest peale meeskonna on ta jama kokku keeranud kogu linna mainele.

Oled mÔista andnud, et sul on eesmÀrk end tagasi euroliiga tasemele töötada. Palju oled valmis selle nimel jÀreleandmisi tegema ja nÀiteks kuskile Sloveenia vÔi Poola klubisse mÀngima minema?

Seda ei saa ka sÔna-sÔnalt vÔtta, sÔltub tÀiesti oludest. Muidugi on eesmÀrk sinna tagasi saada. Kui nÀiteks Ljubljana Olimpija otsustaks kunagi jÀlle euroliigas mÀngima hakata ja vÔimalus oleks sinna minna, siis ega kunagi ei tea. Olen paaril korral euroliiga maitset tunda saanud ja mulle meeldis. TÔestasin, et olen suuteline sellel tasemel mÀngima ja mingid eesmÀrgid peab endale seadma.

Kui praegusel hetkel mĂ”tleksin nii, et nĂŒĂŒd tiksun siin Vareses natukene ja hiljem kodus, ei leiaks ma mĂ”tet selle alaga ĂŒldse tegeleda. Olen ĂŒpris ambitsioonikas inimene ja ma ei saa selle olukorraga, mis hetkel on, mitte kuidagi rahule jÀÀda.

„Olen paaril korral euroliiga maitset tunda saanud ja mulle meeldis.“

Peale Siim-Sander Vene oledki korvpalluritest ainuke, kes suutnud vĂ€lisklubidesse pĂŒsima jÀÀda. Sinuga umbes samast pĂ”lvkonnast pĂ€rit Gregor Arbet ja Janar Talts on kĂŒll korduvalt vĂ€lismaal mĂ€nginud, kuid siiski suht lĂŒhikese aja jĂ€rel tagasi tulnud. Oskad sa öelda, kas ja mida oled sa teisiti teinud?

NĂŒĂŒd sa kĂŒsisid kĂŒll natuke keerulise kĂŒsimuse. Oma arust ei ole ma tegelikult midagi teisiti teinud. Kui Janariga koos Vareses olime, siis tegime koos trenni ja ĂŒhesuguseid asju. VĂ€lismaale minnes on alati risk muidugi oluliselt suurem. Sa oled leegionĂ€r, sind vĂ”etakse kui vÔÔrast tööjĂ”udu ja keegi ei hakka sind poputama. Kodus oled oma ja sind hoitakse veidi rohkem.

Sul on olnud Ônn mÀngida mitme huvitava treeneri kÀe all. Millist hooaega senistest sa ise mÀngulises mÔttes kÔige Ôpetlikumaks pead?

KĂ”ik need aastad on olnud pĂ€ris erinevad. Kui ĂŒht aastat vĂ€lja tuua, siis Siena hooaeg aitas mind kĂ”ige rohkem edasi. Sealt ammutasin palju enesekindlust juurde, sain minutite poolest korralikult mĂ€ngida ja tĂ”estasin, et suudan euroliigas mĂ€ngida.

Treenerite koha pealt on olnud kĂ”ik vĂ€ga erinevad. Prantsusmaal Vincent Collet’ kĂ€e all mĂ€ngides sain just taktikaliselt pĂ€ris palju targemaks. Mingid miinused tal olid, kuid taktika osas oli ta pĂ€ris kĂ”va kĂ€rbes ja sellest rÀÀgivad ka tema viimased tulemused.

Siena aasta tĂ”usis vist veel sellegi tĂ”ttu esile, et fĂ€nnid sind alguses sinna vĂ€ga ei oodanud, aga sa suutsid nad oma mĂ€nguga ĂŒmber veenda.

Jah, tĂ€pselt. Lisaks veel see, et eelarve poolest olime tegelikult liiga keskmikud. LĂ”petasime pĂ”hiturniiri kuuenda kohaga, mistĂ”ttu pidime play-off’ides alati alustama kahe mĂ€nguga vÔÔrsil. Peatreener tegi meile enne play-off’e isegi mingi arvutuse, milles nĂ€itas, et meie vĂ”imalus meistritiitlini jĂ”uda on kolm protsenti. Aga lĂ”puks suutsime selle kadalipu lĂ€bida ja vĂ”ita. Selles mĂ”ttes oli see tĂ”epoolest nagu vĂ€ike muinasjutt.

Olid eelmisel hooajal peaaegu pool aastat rivist vĂ€ljas. Oma rolli mĂ€ngis arvatavasti ka see, et kĂ€hku koondisele appi tulid. Palju sa ise eelmisel sĂŒgisel mĂ”tlesid, et ehk poleks siiski pidanud kiirustama? VĂ”i kompenseeris EM-ile pÀÀsemine selle?

Ega siis midagi hÔisata ei olnud, sest inimese tervis on ju ikkagi alati kÔige tÀhtsam. VÔtsin selle riski, mis end selles mÔttes ei Ôigustanud, et sain tÔsisemalt vigastada. Loomulikult oleksin vÔinud koondisele ei öelda ja ennast rahulikult korda putitada, aga ega kunagi ei tea: vabalt oleks vÔinud operatsioonile minek juhtuda hoopis sel kevadel. Selliseid asju ei oska ette ennustada. Samas ma ei kahetse. Ise tegin sellise otsuse ja Ônneks tuli tulemus ka. Mis siin ikka halada, vaatame homsesse pÀeva edasi.

KĂŒsin seda, sest samuti tervisehĂ€dadega koondisse tulnud Siim-Sander Vene pidi pea terve jĂ€rgmise mĂ€nguaasta vahele jĂ€tma ning tema isa Priit oli seepĂ€rast vĂ€ga pahane.

Jah, aga samas ei ole koondis ju kellegi jaoks kohustuslik. See on vabatahtlik oma riigi esindamine, ja see, mis sellega kaasneb
 Vigastuse oht on ju alati. Viimasel korral oli nii minul kui Siim-Sanderil veidike ebaÔnne.

RÀÀkides tuleval suvel toimuvast EM-ist, siis milliseks ise rahvusmeeskonna vÔimalusi pead?

Ausalt öeldes ei ole ma jĂ”udnud veel analĂŒĂŒsida, millised meie ĆĄansid vĂ”iksid olla. Ehk pole hea seda vĂ€lja öelda, aga ega me suuri mĂ€gesid liigutama lĂ€he. Samas ei taha ma ka uskuda, et pĂ€ris nullipoisteks jÀÀme ja ĂŒhegi vĂ”iduta tagasi tuleme. Hea Ă”nne puhul – kui satub soodus alagrupp, on palju toetajaid jne – vĂ”ime ĂŒllatada. Kui tĂ€nasel pĂ€eval kĂŒsida, mitu vĂ”itu Eesti EM-ilt saab, siis 70 protsenti inimestest vastaks „Null“. Sellise tulemusega ei tahaks mina kĂŒll leppida.

Oled ise Eesti korvpallist viis aastat eemal olnud. Sel aastal said kĂ”rvalt vaadata B-koondise tegemisi, kus mĂ€ngisid nooremad koondise kandidaadid. Oli seal sinu jaoks ka mĂ€ngijate mĂ”ttes positiivseid ĂŒllatusi?

JĂ€lgisingi huviga just neid mehi, keda ma ei ole vĂ€ga palju nĂ€inud: Laane, JĂ”esaar ja siis veel Paasoja. Kusjuures Paasoja mĂ€ng mulle vĂ€ga meeldis – sihuke pĂ€ris tugeva kehaga poiss. Teisi ma enam-vĂ€hem teadsin. Ega Reinar (Hallik – toim) ikka ĂŒhtegi pĂ”rgatust tee, aga eemalt viskab.

Kusjuures sarnaselt sinuga on ka Paasoja kergejĂ”ustiku taustaga. Tegemist on vist isegi U16 vanuseklassi meistriga kĂ”rgushĂŒppes.

Jah, olin kuulnud, et ta on kergejÔustikuga tegelenud. Aga just kehalistelt vÔimetelt oli ta vÀga hea: kiire ja plahvatuslik. Lisaks meeldis mulle ta veidike nahaalne suhtumine. Tuli, oli esimest korda B-koondises Soku all ja ta nagu vÀga ei pÔdenud, vaid lÀks ja pani. Vahel Ônnestus ja vahel mitte, aga ta oli nÀljane, mis on korvpallis vÀga hea omadus.

Oled sa enda jaoks paika pannud, mitu hooaega veel kindlasti profina jÀtkata tahaksid?

Vaatan pigem aasta haaval. Oleneb, kuidas keha vastu peab. Kriisaga koos siiski jooksma ei tahaks hakata.

Aga paar aastat tagasi Rait KÀbini vÀljakÀidud plaan, et sina, Arbet ja Talts mÀngite karjÀÀri lÔpus meistriliigas PÀrnu eest, on veel jÔus?

Mina tahaks kĂŒll nii, tĂ”esti tahaks. Praegu ta pĂ”genes juba ise ka PĂ€rnust (KĂ€bin on alates eelmisest hooajast BC Kalev/Cramo peatreener), kuid istume igal suvel natuke koos ja arutame asju. KĂ”igepealt tuleb KĂ€binil endal tagasi minna ja meie liitume temaga tasapisi. Tore ja lahe oleks ĂŒhel hooajal kĂ”ik koos mĂ€ngida, aga arvan, et selleni lĂ€heb veel veidike aega.

„Ma vĂ”tan seda sada protsenti tĂ€ie tĂ”sidusega, vĂ”tan seda kui tööd, aga olen Ă”ppinud seda nautima ka.“

Kui palju on sinu jaoks korvpall ĂŒldse veel lihtsalt mĂ€ng? VĂ”i mĂ”tled ikkagi trenni vĂ”i mĂ€ngule minekust selles vĂ”tmes, et lĂ€hed tööle?

Ma vĂ”tan seda sada protsenti tĂ€ie tĂ”sidusega, vĂ”tan seda kui tööd, aga olen Ă”ppinud seda nautima ka. Ei hakka eitama, on ka pĂ€evi, kus ĂŒldse pole tunnet, et tahaks seda kuradi palli seal saalis pĂ”rgatada. Teisalt tuleb see kĂ”ik juba nii automaatselt. Pika ajaga kujuneb vĂ€lja rutiin ja kui vastu tahtmist teha, siis pikka pidu pole. Hetkel ma veel naudin korvpalli.

[alert color=”violet” icon=””]Kristjan Kangur

  • SĂŒndinud 23. oktoobril 1982 PĂ€rnus
  • Pikkus: 201 cm
  • Kaal: 96 kg
  • 2000–2004 Tallinna Kalev
  • 2004–2006 Leverkuseni Bayer Giants
  • 2006–2009 BC Kalev/Cramo
  • 2009–2010 ASVEL Basket 2010 Bologna Virtus
  • 2010–2012 Pallacanestro Varese
  • 2012–2013 Siena Montepaschi
  • 2013–2014 EA7 Armani Milano 2014– Pallacanestro Varese

Saavutused

  • Eesti meister 2002, 2003, 2009
  • Itaalia meister 2013, 2014
  • Itaalia karika vĂ”itja 2013
  • Prantsusmaa superkarika vĂ”itja 2010
  • Eesti parim meeskorvpallur 2009–14[/alert]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

JĂ€rgmine postitus:

Helen Adamsoni tÀhtsad asjad

Edasi skrollides kuvatakse jÀrgmine postitus