Mis on Siim Aunisoni elukutse, kirg ja armastus? | Sportland Magazine

Jaga „Mis on Siim Aunisoni elukutse, kirg ja armastus?“

Mis on Siim Aunisoni elukutse, kirg ja armastus?

Hoolimata headest võngetest, on siiski tegu ekstreemspordiga. Kuidas alistada hirme, mis paratamatult taevasse kõrguvate mägede piiril end ilmutada võivad? “Palju sünnib katse ja eksituse meetodil. Esimest korda mõnda suurt hüpet silmitsedes võib olla hirmus küll. Siis tuleb alustada rahulikult: hüppad alguses otse, siis teed paar lihtsamat trikki, harjud mäeprofiiliga ära ning mõistad, et kui õige hoog on sees, siis jõuad maandumisse ning midagi hullu ei juhtu. Kõik on tunnetamise küsimus. Tegelikult päris nii ka pole, et sa lihtsalt lähed ja hüppad – vaatab, mis saab. Enda võimeid ja oskusi tuleb osata tunnetada ning nendest lähtudes ka katsetada. Ent hirm ja adrenaliin käivad asja juurde – vahel ongi huvitav, et sa ei tea, mis täpselt juhtub.”

Siim
Foto Priit Palumaa

Adrenaliinirohke hobi

Kui küsin, milline on olnud Siimu jaoks kõige õudsem hetk mäel, vastab ta, et kui pargis toimub suuresti enda oskuste proovilepanek ning sisemiste hirmude ületamine, siis tõelist ohtu on ta tunnetanud suurtes mägedes seigeldes. “Käisin mitme aasta eest koos väikese seltskonnaga suvel Norra liustikel sõitmas. Otsustasime, et matkame ühe puutumata lumega mäe tippu ja sõidame sealt alla. Kui retke alustasime, oli ilm ilus, kuid kuna matk kestis kokku viis tundi, jõudis tuul pöörduda ning taevasse kerkisid tumedad pilved. Meiega oli kaasas üks kogenud Austria Alpide sõitja, kes otsustas tol hetkel, et pöörab ümber. Mina mõtlesin, et kuna olen juba nii kaugele tulnud, siis lähen lõpuni välja. Kui hakkasime järsul mäeseinal viimast tõusu tegema, hakkas vaikselt vihma sabistama. Kuna osa seltskonnast kõndis eespool, langes igal sammul lund alla. Ronisin, kuulsin ähvardavat lumesahinat ning nägin, kuidas lahtine lumi langes kaljuäärelt alla. Tol hetkel mõistsin, et laviinioht on kõrge – surmahirm oli sees. Kui lõpuks üles jõudsime, siis vihma juba kallas. Kui esimene seltskond alustas laskumist, tegid nad n-ö laviinikontrolli, mis lõppes sellega, et suur osa pealmisest lumekihist varises alla ja me sõitsime tagasi mööda laviinijärgset lund. Need olid mu elu kõige adrenaliinirohkemad minutid,” meenutab Siim kokkuvõttes õnnelikult lõppenud olukorda.

Siim
Foto Roman Neimann

Siht on paigas

Uurides, kui palju on olnud seiku, mis lõpevad mõne vigastusega, järgneb korralik loetelu: “Mul on olnud selja- ja peapõrutusi, olen murdnud labakäes kaks luud, samuti nina. Ühel hooajal oli mul põlvekedra põrutus, siis jällegi murdsin nina- ja silmakoopa vahelise luu. Samuti olen ribisid põrutanud, õlg on liigesest väljas käinud ning ka hüppeliigeseid olen paar korda välja väänanud… Üht-teist on ikka olnud,” ütleb Siim väikese muigega. “Aga tead, see käib asja juurde. Iga alaga kaasneb ohte. Vigastuste pärast ma sõitmist ei lõpeta. Asja tuleb võtta mõistusega, sest saab ka vigastusteta sõita.”

Kui küsin, kas Siim on praegu vähem uljas, kui ta oli näiteks viie aasta eest, vastab ta, et tundub nii. “Hetkel on mul siht paigas, nooremana oli sõitmine lihtsalt lõbus asi, mida sõpradega koos teha. Nüüd on panused tõusnud ja ma valmistun sõitmiseks nii vaimselt kui ka füüsiliselt paremini ette, teen seda eesmärgistatult.”

Siim
Foto Anu Hammer

 Mida külvad, seda lõikad

Tippsport on kurnav. Nii nagu ettevõtjal, pole ka sportlasel vabu päevi. Millest Siim jõudu ammutab? “Leides enda jaoks kire, siis sa lihtsalt tahad seda teha ning leiad vajaliku energia. Kui kirjanik ihkab kirjutada, siis ta teeb seda. Muidugi võib teda vahel tabada vaimne blokk, aga see on mööduv ja elu läheb edasi. Seega ma ei tea päris täpselt, kust see energia tuleb, aga ma arvan, et siin on mängus peegeldumine – ma saan sõites sinna panustatud energia ringiga tagasi.”

Kas Siimul on ette tulnud ka raskemaid hetki, mil mõttesse kerkib küsimus: “Miks ma seda teen”? “Ikka on. Suurim blokk oli Soomes, kui ma veel lumelauaakadeemias õppisin. Mul oli palju õppetööd, aga samas soovisin ka sõidus korralikult areneda. Kokkuvõttes ma ei puhanud piisavalt ja areng jäi seisma. Tol hetkel oli küll väga raske ning ma mõtlesin tõsiselt, kuidas edasi liigun. Siis aga sai kool läbi ja tulid uued väljakutsed. Suundusin Alpidesse, kus algasid “Love Life Movie” võtted, mis andsid mulle uut energiat.”

Keda peab sportlane enda kõige suuremateks toetajateks? “Mu tüdruk elab mulle väga kaasa. Samuti vanemad ja vanaema. Jah, vanaema on kindlasti mu suurim fänn,” ütleb ta lõbusalt.

Armastus suure algustähega

Lõdvestumiseks armastab Siim venitada ja kasutada massaažirulli hüvesid. “Kuna ma mõtlen hästi palju lumelauale, tuleb osata tegeleda ka asjadega, mis viivad mõtted mujale: vaadata filme, lugeda raamatuid, käia jalutamas ning reisimas. Näiteks suvel käisin koos oma tüdrukuga matkamas ja rabas seiklemas. Mulle meeldib ka süüa teha – julgen öelda, et Carbonara tuleb mul päris hästi välja,” lausub ta kavala muigega. “Ma ei ütle ka ära puude lõhkumisest, sest see on hea viis mõtteid puhastada. Samuti meeldib mulle joonistada ja pilvi pildistada. Minu meelest on neis mingi erakordne võlu. Sa ei näe sama pilve kunagi kaks korda, see eksisteerib ainult antud hetkel. Kui sa selle kenasti filmilindile tabad, oled jäädvustanud midagi unikaalset. See on äge!”

Siim Aunison
Foto Anu Hammer

Kui küsin, mida ütleks mees neile, kes väidavad, et lumelaua puhul tegu on ikkagi hobi, mitte tõsiseltvõetava spordialaga, vastab Siim, et nad ei tea, millest räägivad. “Mulle tundub, et üks müüt, mis lumelauatamist saadab, on see, et lumelaudurid ainult pidutsevad ja lõbutsevad mäel. Et sõita kõrgtasemel, on see välistatud. Igaüks, kes on käinud lumelauareisil, teab, et pärast pikka sõidupäeva, tahad sa minna ainult sauna ja kerida magama, sest keha on väsinud. See, mida mina päevast päeva teen, on tõsine töö. Suvel treenin kuni viis korda nädalas, talvel aga veedan pikki päevi mäel. See on mu elukutse, kirg ja armastus ning ma annan endast kõik, et seda hästi teha.”

Tekst: Kelly Kipper

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Sarnased postitused

Avasta Eestimaad ratta sadulas

Paljud õpivad rattasõidu selgeks päris pisikestena, alguses abiratastega ja siis juba vanemate julgestusega kahel rattal. Nii mõnelgi on oma lugu,…

Järgmine postitus:

Henrik Kalmeti sõltuvused

Edasi skrollides kuvatakse järgmine postitus