Stig teeb sporti enda jaoks

Mida Eurovisioon su ellu juurde on toonud või ära viinud?

Tegelen nüüd pidevalt intervjuude andmisega, samal ajal pildistavad kolm inimest mind. Täna on meik peal ja homme jälle. See on loomulik asi, mis Eurovisiooniga kaasas käib ning sestap praegu trenniks ja puhkamiseks palju aega ei jäägi. Pean spetsiaalselt endale aega võtma ja hommikul vara sundima end sporti tegema. Trenn ju lõõgastab!

Kas teed midagi selleks, et laval hea välja näha?

Ma teen trenni enesetunde, mitte välimuse pärast. Selleks, et jõuaksin laval olla, mitte selleks, et liibuvaid riideid kanda. Vanusega tuleb avastus, et ei jõua enam nii palju kui nooremana. Samas ei tohiks trennist kaduda ka lõbu.

Kuidas muusikategemisega on, kas see võtab võhmale?

Muusika pigem annab energiat, esinemine aga võtab. Samas on olukorrad erinevad – osal mängudel, sellisetel, mis algavad vahel kell kaks öösel, on küll nii, et pärast laval rahmeldamist oled täiesti väsinud. Teistel juhtude, ja õnneks enamikul, on lavalt maha tulles energiat isegi rohkem. Kui enne olid natuke uimane, siis esinedes liigutad end, adrenaliin ja vererõhk tõusevad ning kokkuvõttes saad palju rohkem tagasi.

Kas selline vana kala nagu sina läheb üldse kunagi närvi?

Esinema minnes ma endiselt mingil määral pabistan, kuid mitte nii palju kui kümme aastat tagasi, kui ma alustasin. Siis oli ilmselgelt närveerimist hulga rohkem. Minu pabistamine seisneb selles, et ma muutun hästi rahulikuks ja hakkan haigutama, pigem lülitan end ümbritsevast välja.

Lavale minnes läheb pulss üles?

Tõuseb küll, kui mõõdeti, tuli 130 ikka ära. Samas on see ju mõõdukas trennitempo, täiesti normaalne, ei midagi väga kiiret. Kui ma näiteks jõusaali lähen ja aeroobset trenni teen, kõnnin, sõidan ratast, peangi tempot hoidma täpselt 130 peal. Trenniprotsess on nii kõige efektiivsem, ütles mulle treener.

Ma teen kord nädalas jõudu ja teine kord võhmakat ehk aeroobset trenni, siis on lihastel aega taastuda. Ega ma polegi viimasel ajal peale jõusaali muud jõudnud teha. Talvel meeldib lumelaud ja suvel surfamine, kuid eelmisel aastal jõudsin surfama vaid korra. Pole lihtsalt aega.

Kuidas sa surfi avastasid?

Indrek Ahun kutsus meie bändi Salmistusse ja tutvustas lohesurfi. Mõtlesime, et päris lahe, ja läksimegi Trafficuga proovima. Väga huvitav oli, läksin alaga rohkem süvitsi, käisin isegi Filipiinidel harjutamas. Kui varustus oli olemas, hakkasin teiste harrastajatega läbi käima, saime rannas kokku, sõitsime ja rääkisime. Vahel läksin üksi ka, kui kuskil soodne tuul puhus, sõitsin kohale ja 20–30 inimest olid juba ees.

Olen tasemelt suhteliselt algaja, saan loomulikult veest õhku, aga mingiks superhüppajaks ma ennast ei pea. Raskeid olukordi pole mul ette tulnud, olen piisavalt algaja, hoian kõik kontrolli all ja riskima ei lähe. Korra kukkusin peaga päris kõva matsuga vastu liiva, sellest alates kannan kiivrit. Talvel katsetasin suure põllu peal lohe ja lumelauaga sõitu, purjelauda ja lainesurfi olen ka proovinud. Tuule püüdmiseks olen nõus kas või Ristnasse sõitma.

Milline on ideaalne surfipäev?

Mu lemmikilm on 8–9 m/sek meretuulega, Püünsi või mõnes muus ägedas rannas. Salmistu ja Püünsi on minu maitse järgi kohad. Päris mõnus on tegeleda selles hetkes ainult ühe asjaga ja millelegi muule mitte mõelda. Kui merelt maha tuled, siis tunned, et oled puhanud, kuigi oled kõvasti füüsilist trenni teinud. Eestis on kõige parem sõita: on tuult, vesi pole soolane ning ilm pole ülipalav. Kuna olen kõik oma suved mere ääres olnud, kutsub see mind rohkem kui näiteks kabelaud.

Kas sulle koolis kehalise kasvatuse tunnid meeldisid?

Kekast ma põhiliselt puudusin! Seal käisid mingid rivistamised-harjutused, seda mäletan. Margus Metstak andis meile mingil ajal korvpallitundi. Edasi aga tuleb tükk tühja maad, siis enam midagi erilist ei toimunud ja füüsilist kasvatust enam ei toimunud. Saime kokku ja mängisime palli, lihtsalt tore oli. Kehalisele kasvatusele ma kooliajal eriti rõhku ei pööranud, pigem ikka bänditegemisele.

Tollal oligi kaks varianti: kes käisid korvpalli mängimas, kes leidsid tee bändiruumi. Samas Lasnamäe koolis, kus mina käisin, õppis ülipalju rahvast, ning nii trenni- kui ka muusikategemist oli seal suhteliselt vähe. Inimesi oli nii palju, et ma ei pannud tähele, kas miski oli popp või mitte. Lihtsalt oli vaja see kool läbi käia.

Muide, ma olin paar aastat ka karatetrennis. Tänaval ennast kaitsma küll ei pidanud, aga vähemalt ei tegelenud ma mingi lollusega. Kaklustesse ma õnneks ei sattunud. Kehalises tegin oma asjad ära, kahtesid ja kolmesid ei saanud. Praegu meeldib mulle aga kõige rohkem üksi sporti tegemas käia.

Mida spordiriietest eelistad?

Kannan Adidast, valin kõigepealt mugavuse järgi, alles siis pööran välimusele rõhku. Minu pilku püüavad chill’id mudelid. Materjal olgu pehme ja mugav, et ei kraabiks ega häiriks kuskilt – selliseid riideid kannan. Sokid panen jooksmise ajaks tagurpidi jalga, et õmblused vastu jalga ei oleks. Nii on veel mugavam.

Mis riietusesemeid kulub kõige rohkem?

Mul on kõige rohkem spordijalanõusid ja mütse ning T-särke. Jooksujalatsiks on mul suhteliselt tagasihoidliku väljanägemisega Adidas ClimaCool. Need pole mingid vilkuvad ega neoonpaeltega, aga head!

Milliseid tervisesoovitusi sa järgid?

Dieeti ma ei pea, üritan süüa tervislikult: vähe suhkrut, vähem hamburgereid, rohkem toorest toitu. Rõhku panen sellele, et põhiroa kõrval oleks palju värsket: kurgid, porgandid, salatid. Ostan koju palju köögivilja ja hommikusöögiks sööngi kurki, paprikat ja tomatit hummusega. Aeg-ajalt käin praemuna ja peekonit söömas, aga üritan toiduasja balansis hoida. Ma joon hästi palju vett ja vähem magusaid jooke.

Mida teistele soovitad?

Söö seda, mida tahad. Nälgida ei tohi, aga liikuma ja magama peab palju.

[alert color=”violet” icon=””]Stig Rästa:

• sündinud 24. veebruaril 1980
• Outloudzi solist ja ansambli Traffic kitarrist, mänginud ka ansamblis Slobodan River
• 2011. aastal R2 Aastahiti unistuste bändi kitarrist
• 2012. aasta Eesti Muusikaauhindade parima debüüt- ja popalbumi auhind
• 2015. aasta mais sõidab koos Elina Borniga Eurovisioonile Eestit esindama lauluga „Goodbye to Yesterday“[/alert]

 

Tekst Külli Haav, fotod Stina Kase